George S. Patton
From Wikipedia, the free encyclopedia
George Smith Patton Jr. (11. november 1885 – 21. detsember 1945) oli Ameerika Ühendriikide maaväe kindral, kes juhatas Teise maailmasõja Vahemere rindel 7. armeed ning 1944. aasta juulist, Normandia dessandi järel, 3. armeed läänerindel Prantsusmaal ja Saksamaal.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2019) |
George S. Patton | |
---|---|
Patton (1945) | |
Täisnimi | George Smith Patton Jr. |
Hüüdnimi |
"Bandito" "Old Blood and Guts" |
Sünniaeg |
11. november 1885 San Gabriel, California, USA |
Surmaaeg |
21. detsember 1945 (60-aastaselt) Heidelberg, Saksamaa |
Maetud | Luxembourg American Cemetery and Memorial, Luxembourg |
Truudusvanne | Ameerika Ühendriigid |
Teenistus | Ameerika Ühendriikide maavägi |
Teenistusaeg | 1909–1945 |
Auaste | kindral |
Juhtinud | |
Abikaasa | Beatrice Banning Ayer (a. 1910) |
Lapsed | George Patton IV |
Sugulased | George S. Patton Sr. (vanaisa) |
Autogramm |
- "Patton" ja "George Patton" suunavad siia. Teiste tähenduste jaoks vaata täpsustuslehti Patton (täpsustus) ja George Patton (täpsustus).
- Teiste inimeste kohta perekonnanimega Patton vaata artiklit Patton (perekonnanimi).
Patton sündis 1885. aastal sõjaväelise taustaga peres, mille liikmed olid teeninud nii Ameerika Ühendriikide kui Ameerika Riikide Konföderatsiooni relvajõududes. Ta omandas sõjaväelise hariduse Virginia Sõjaväeinstituudis ja West Pointi Sõjaväeakadeemias. Sõjaväeliste õpingute kõrval õppis ta vehklemist ja disainis M1913 ratsaväesaabli, mida tuntakse kui "Pattoni saablit". 1912. aastal osales ta Rootsis Stockholmis toimunud suveolümpiamängudel moodsas viievõitluses.
Esimese lahingukogemuse sai ta 1916. aastal Mehhiko ekspeditsioonil, osaledes esimeses USA katses kasutada mootorsõidukeid lahingutegevuses. Ta osales Esimeses maailmasõjas Ameerika ekspeditsiooniväe koosseisus loodud USA tankikorpuse teenistuses, juhatades algselt USA tankikooli Prantsusmaal ja sõja lõpupoolel juhtides tankiüksuseid lahingus kuni sai lahingutegevuses vigastada. Maailmasõdadevahelisel ajal osales Patton keskse tegelasena USA armee soomusväe loomises, teenides mitmetel staabiametikohtadel. Tõustes stabiilselt ametiredelil, oli ta USA Teise maailmasõtta astumise ajaks USA 2. soomusdiviisi ülem.
Pattoni juhtimise all sisenesid USA väed 1942. aastal operatsiooni Tõrvik raames Vahemerele ja vallutasid Casablanca. Ta juhtis 7. armeed 1943. aasta juulis alanud liitlasvägede sissetungil Sitsiiliasse ja oli esimene Messinani jõudnud väejuht. Sama aasta augustis sattus ta skandaali, sest andis kahele lahingušoki käes kannatanule kõrvakiilu, pidades neid argpüksideks. Pattoni ülem kindral Dwight D. Eisenhower sundis ta meeste ees vabandama ja eemaldas ta peaaegu aastaks operatiivjuhtimisest. Siiski andis Eisenhower talle võtmerolli petteoperatsioonis Fortitude, mis oli osa liitlasvägede desinformatsioonikampaaniast operatsioon Overlordi varjamiseks ja sakslaste eksitamiseks. 1944. aasta jaanuaris anti Pattonile üle kontroll 3. armee üle. Pattoni otsustava juhtimise all sooritas 3. armee kiire soomuspealetungi läbi Prantsusmaa, vabastas Ardennide lahingu käigus Bastogne'is ümber piiratud USA väeüksused ja tungis seejärel sügavale Natsi-Saksamaa territooriumile.
Liitlaste poolt okupeeritud Saksamaal nimetati Patton Baierimaa sõjakuberneriks, kuid vabastati hiljem ametist seoses tema väljaütlemistega Nõukogude Liidu aadressil ja denatsifitseerimise tühiseks pidamise eest. Seejärel juhtis ta natuke üle kahe kuu 15. armeed, kuid sai 1945. aasta detsembris liiklusõnnetuses raskelt vigastada ja suri Heidelbergi haiglas kaksteist päeva hiljem, 21. detsembril.
Pattoni värvikat isiksust ja edu väejuhina varjutasid kohati tema vastuolulised avalikud väljaütlemised. Ta juhtimisfilosoofiale, mis seisnes sõdurite käsutamises eesliinilt ja nende inspireerimises tähelepanu püüdvate ja tihti roppude avalike kõnedega, näiteks nagu ta kuulus kõne 3. armeele, on antud vastakaid hinnanguid – pigem positiivseid tema sõdurite ja selgelt kahetisi teiste liitlasvägede kõrgemate väejuhtide poolt. Pattoni rõhuasetus kiirele ja agressiivsele pealetungistrateegiale osutus siiski märkimisväärselt efektiivseks ning seda hinnati kõrgelt ka Saksamaa väejuhatuses. 1970. aastal valmis tema elust biograafiline film "Patton", mis George C. Scottiga peaosas võitis seitse Oscarit ja aitas kinnitada tema staatust rahvuskangelasena.[1]