Sibulkuppel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sibulkuppel (vene keeles луковица, луковичный купол või луковичная глава) on katuse või tornikiivri erivorm, mida iseloomustab sibula kuju. Sibulkupli laius ületab kuplit toetava tambuuri või torni läbimõõdu ja sibulkupli kõrgus ületab kupli laiuse[1]. See katusevorm esineb enim tornikuplina Ukraina ja Venemaa kirikuarhitektuuris ning nendest mõjutatud neostiilides, aga ka muudes ehitustraditsioonides Lähis-Idas, Indias, Kesk-Euroopas näiteks Baierimaa, Austria ja Põhja-Itaalia katoliku kirikutel.
Kuigi sibulkuppel seostub tänapäeval suures osas õigeusu kirikuarhitektuuriga, pole see sealgi ainuke võimalik katusevorm. Õigeusu kirikarhitektuuri teised kuplikujud on ukraina barokis esinev pirnjas kuppel ja Kiievi-Vene keskaegsetele kirikutele iseloomulik kiiverjas kuppel.