Ago Viljari
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ago Viljari (enne eestistamist Franz Krillo) (7. detsember 1910 Karula – 26. juuli 1989 Elva)[1] oli Eesti teoloog ja vaimulik, Uue Testamendi teadlane.
Viljari lõpetas 1929. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi. Seejärel õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, ent katkestas peagi ja jätkas 1932. aastal õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Usuteadusliku stuudiumi lõpetas Viljari 1941. aastal. Magistriväitekirja teoloogias kaitses ta 1943. aastal. Prooviaastal oli ta Ülikooli ja Tartu Maarja koguduses. Õpetajaks ordineeriti ta 10. detsembril 1944.
Viljari teenis 1945–1971 Vastseliina Katariina kogudust, 1979–1986 Elva kogudust. 1967–1983 oli ta EELK konsistooriumi assessor (kirikuvalitsuse liige), 1946. aastast alates EELK Usuteaduse Instituudi (Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud. Ta oli ka Uue Testamendi ja kreeka keele professor ning 1967–1983 Usuteaduse Instituudi dekaan.
Ago Viljari juhendamisel on kaitsnud teadusmagistrikraadi Toomas Paul (1970) ja Eenok Haamer (1972).
Ta on maetud Elva surnuaiale.