Analüütiline filosoofia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks Briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ja osalt ka usutavuse taotluse poolest. Eero Loone sõnul ei ole analüütiline filosoofia mitte konkreetne õpetus, vaid "mõtlemisviisi koolkond, millesse mahuvad kaitstavate väidete sisus, vastakad süsteemid ja tulemused".[1]
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ja Ludwig Wittgensteinil.
Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile, sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.