Bartolomé Martínez
From Wikipedia, the free encyclopedia
Bartolomé Martínez Hernández (1873 Lipululu, Matagalpa departemang (praegu Jinotega departemang) – 30. jaanuar 1936 Matagalpa) oli Nicaragua poliitik, Nicaragua president.
![]() | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Bartolomé Martínez sündis 1873. aastal Lipululus. Tema isa oli Crescencio Martínez, ema Juana González. Ta õppis Granadas; pärast vanema venna Benjamíni surma võttis ta üle perele kuuluva kohviistanduse ja karjakasvatus-hacienda juhtimise.
Aastal 1918 astus ta konservatiivina parteisse Partido Conservador de Nicaragua. Aastal 1919 sai temast Emiliano Chamorro Vargase valitsuses minister. Konfliktide tõttu Emiliano Chamorroga lõhenes partei sel ajal ja Bartolomé Martínezest sai sellest eraldunud Partido Conservador Republicano juht.[1] Diego Manuel Chamorro võimuloleku ajal oli ta riigi asepresident, pärast viimase surma aga president (et ta ei olnud Diego Manueli surma ajal pealinnas, siis oli mõned päevad presidendi kohusetäitjaks Rosendo Chamorro).[2]
Võimuloleku ajal kasutas ta ära Esimese maailmasõja ajal tõusnud kohvihindade tõttu suurenenud riigi sissetulekut. Adolfo Díaz oli võlgade katteks lubanud riigi tollimaksudest laekuvad tulud USA valitsusele; Bartolomé Martíneze ajal hakkas tollimaksu koguma taas Nicaragua. Samas sattusid tema võimuloleku ajal USA pankade kätte riigi rahvuspank ja raudteed (need omandasid seal 51% aktsiatest).
Bartolomé Martínez suri 30. jaanuaril 1936 Matagalpas.