Bioonika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Bioonika (bio + (elektro)onika; varasemas kirjanduses biomimeetika) on bioloogia ja tehnika piiriteadus, mis uurib bioloogilisi struktuure, süsteeme ja protsesse ning neid analüüsides ja aluseks võttes püüab leida tehnikaprobleemidele lahendusi[1]. Bioonika muutus iseseisvaks teadusharuks 1960ndatel[1].
Sõna tuleneb arvatavasti sõnade bios (kreeka keeles 'elu') ning elektroonika järelliite ühendamisel. Teise võimalusena tuleb sõna tehnilisest terminist bion (vanakreeka keelest: βίος, tähendab 'elu') ning järelliitest -ic, mis tähendab 'moodi'. Sellest tuleb ka termini tähendus: 'elu moodi'[2].
Sõna ''biomimeetika'' kasutatakse rohkem keemiliste reaktsioonide puhul. Biomimeetika on interdistsiplinaarne valdkond, kus tehnika, keemia ja bioloogia põhimõtete rakendamisel kasutatakse materjalide sünteesi, sünteetiliste süsteemide või masinate funktsioone, mis jäljendavad bioloogilisi protsesse[3].
Biooniliste leiutiste alla kuuluvad bioonilised silmad, bioonilised jäsemed, Intarcia insuliiniimplantaat, biooniline pankreas ja palju muud[4]. Biomimeetika professor Julian Vincent Bathi ülikooli mehaanilise inseneeria osakonnast on öelnud, et seni on bioloogia ja tehnoloogia kattuvus mehaanika kasutamise vaatenurgast kõigest 12%[5].