Elektrolüüt
From Wikipedia, the free encyclopedia
Elektrolüüt on aine, mis sisaldab ioone ning on seetõttu hea elektrijuht. Elektrolüüdi elektrijuhtivus põhineb ioonide vabal liikumisel. Kõige tüüpilisem elektrolüüt on ioonne lahus, kuid elektrolüüt võib olla ka tahke või vedel aine, näiteks metall.
Ioonsed elektrolüüdid on aluste, hapete või soolade lahused. Ka osa gaase võib käituda kõrgel temperatuuril või madalal rõhul elektrolüütidena. Elektrolüüdi lahuse võib saada ka bioloogiliste molekulide (nt DNA, polüpeptiidid) või sünteetiliste polümeeride (nt polüstüreensulfonaat) lahustamisel lahustis. Kahte viimast nimetatakse polüelektrolüütideks, mille elektrijuhtivuse tagavad laetud funktsionaalrühmad.
Elektrolüüdi lahus saadakse enamasti soola lahustamisel lahustis (nt vees). Lahusti ja soola termodünaamilise koostoime tõttu soola osakesed dissotsieeruvad (lagunevad) positiivsete ja negatiivsete laengutega osakesteks. Seda protsessi nimetatakse lahustumiseks. Näiteks söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaadi viimisel vette dissotsieerub molekul väiksemateks ioonideks. Selle dissotsiatsioonireaktsiooni võrrand on järgmine:
NaHCO3(s) → Na+(aq) + HCO3−(aq)
Aine ja vee reaktsiooni saadus võib samuti olla võimeline dissotsieeruma ioonideks. Näiteks süsihappegaasi reageerimisel veega:
CO2 + H2O → H2CO3
tekib molekul, mis vesilahuses dissotsieerub ioonideks:
H2CO3(s) → H+(aq) + HCO3−(aq)
HCO3−(aq) → H+ + CO32−(aq)
Ka vedelas olekus soolad võivad olla elektrolüüdid. Näiteks, kui naatriumkloriid kõrgel temperatuuril ära sulatada, siis saadud vedelal soolal on samuti elektrijuhtivus.