From Wikipedia, the free encyclopedia
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend SR; vene keeles Партия социалистов-революционеров) oli 20. sajandi algupoolel Venemaa Keisririigis tegutsenud partei. Selle liikmeid nimetati sotsialistideks-revolutsionäärideks ehk esseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli Keisririigis keelatud ning partei tegutses illegaalselt kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
See artikkel räägib Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist; esseerideks nimetatakse ka partei Õiglane Venemaa liikmeid |
See artikkel vajab toimetamist. |
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei | |
---|---|
'Партия социалистов-революционеров' | |
Venemaa keisririigi erakond | |
Esimees | Keskkomitee esimees Viktor Tšernov |
Ideoloogia | sotsiaaldemokraatia |
Meediakanal | "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik" |
Partei asutati 1901. aastal mitmete narodnikute gruppide ühinemise tulemusel. 1906. aastal vastu võetud erakonna programm nägi ette demokraatliku vabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmise kõigile, enesemääramisõiguse vähemusrahvustele ning maa riigistamise ja ühisomandusse andmine.
Peamisteks seisukohtadeks olid sotsialism ja ühiskonnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetöötavateks inimesteks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning suurem tähelepanu oligi talurahva probleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.
Partei kõrgeimaks juhtorganiks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oli Viktor Tšernov ning kuhu kuulusid veel Jekaterina Breško-Breškovskaja, Grigori Geršuni, Nikolai Avksentjev, Aleksandr Kerenski ja SR Võitlusorganisatsiooni esindaja Keskkomitees Mihhail Gotz.
Pavel Kraft (1870–1907); Mihhail Gotz (1866–1906); Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".
SR Partei juurde kuulus salajane SR võitlusorganisatsioon, võitlusrühm, mis korraldas atentaate ning mille eesotsas olid vaheldumisi Grigori Geršuni ja Evno Azef ning Jevno Azef (1903–1908) ja Boriss Savinkov (alates 1909), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku, pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, ajavahemikul 1906–1907 kaks ministrit, 33 kuberneri ja seitse kindralit:[1]
SR võitlusorganisatsioonist eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad, kes moodustasid Esseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooni (Боевая организация эсеров-максималистов). Peaminister Pjotr Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus lõhkasid nad Stolõpini elukohaks olnud suvila, koos selles viibinud elanikega. Hiljem liitusid organisatsiooni liikmed uuesti Boriss Savinkovi juhitud SR võitlusorganisatsiooniga.
1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid nad 1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.
1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist Rahvalik-Sotsialistlik Tööpartei (Трудовая народно-социалистическая партия), mis erinevalt SR Parteist tegutsesid legaalselt.
Pärast II Riigiduuma valimisi, kui valituks osutusid ka SR Partei esindajad, loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn parlamendiparteiks.
1917. aasta veebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales Venemaa Ajutise Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning juulis sai temast peaminister, Viktor Tšernov oli põllutööminister ning Boriss Savinkov oli sõjaministeeriumis ministri abi.
I Nõukogude kongressil juunis 1917 osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust. Esseeridel oli seal 285 delegaadikohta, menševikel 248 ja bolševikel 105 kohta.
Samal ajal esseerid jagunesid kahte tiiba. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsuse vastu oli vasak tiib (vasakesseerid). Vasakesseerid hakkasid tegema koostööd bolševikega ning osalesid koos bolševikega pärast oktoobrirevolutsiooni moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).
Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal kogudes 58% häältest, bolševikud kogusid 25%. Esseere saatis edu eeskätt suure toetuse tõttu talurahva seas.
II Nõukogude kongressil juunis 1917
Pärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. 30. augustil 1918 tulistas Fanny Kaplan Leninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi Põhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarile Moissei Uritskile. 1920. aastal keelustati Nõukogude Venemaal esseeride partei.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.