From Wikipedia, the free encyclopedia
Etümoloogia (tuleneb vanakreeka sõnadest ἔτυμον ’tõde’, sõna algtähendus ning λόγος ’õpetus, sõna’) on keeleteaduse haru, milles uuritakse sõnade algupära, sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogid on sõnavara ajaloo uurijad. Kitsamalt on etümoloogia ka ühe sõna algpäritolu ja algtähenduse seletus.[1]
Teadaolevalt mainitakse etümoloogiat esmalt Platoni dialoogi vormis filosoofilises teoses "Kratylos" ja ka vanas testamendis. Kuna ei tuntud võõrkeeli ja ajalugu, ei jõudnud antiikaja kirjanikud sõnade etümoloogias korrektsetele järeldustele.[2]
Vana-Kreekas oli etümoloogia meelelahutus, teadusharuna seda ei tuntud. Sõnadele mõeldi välja eri päritolusid, et lugejate huvi püüda. Kreeka kirjanik Pindaros mõtles tihti oma loomingus sõnadele huvitavaid päritolusid.[3] Paljud teisedki kirjanikud kasutasid etümoloogiat nii, nagu neile kohane tundus. Lucius Mestrius Plutarchus liigitas sõnasid nende kõla ning häälduse järgi, teadmata sõnade tegelikku päritolu.[9]
Etümoloogia on osa suuremast sõnade ajalugu uurivast keeleteadusharust, kuhu kuuluvad ka morfoloogia, semantika, fonoloogia jne. Etümoloogia seletab, kuidas ja miks keeled ning nende sõnavara on arenenud ja muutunud. Etümoloogia tundmine aitab mõista sõnade vormilist ja semantilist suhet.[4]
Etümoloogia uurimisalad:
Etümoloogilistel uurimustel ei pea keskenduma ainult sõnadele. Etümoloogia on ajalooteadus, mis vastab küsimusele „kust see alguse sai?“ – nii võib uurida fraase, nähtusi kui ka täispikki tekste.[5]
Sõna etümoloogia kindlaks tegemine algab sõna häälduse ja vormi ajaloo uurimisega. Uuritakse süsteemsust ja ebareeglipärasust. Kui leitakse reegel, otsitakse sellele paralleele või vastandeid, mis seletaksid nihet sõna häälduses või vormis. Sama uurimismeetodit kasutatakse ka sõna tähenduse uurimisel – kui tegemist on laensõnaga, võib tähendus keeltes varieeruda ning uue mõtte omandada.[4] Kohati ei piisa ainult hääldusest ja vormist, vaid on vaja ka lisainformatsiooni, nt sotsiolingvistilist teavet – murdelise päritolu kohta[5].
Keeleteadlased on tegelenud eesti sõnade päritolu uurimisega, välja on antud lühemaid teatmikke ning uurimusi, kuid ei ole kokku pandud põhjalikku kogumikku. Eestis hakati etümoloogia kogumikku looma 1970. aastal, kui Keele ja Kirjanduse Instituut hakkas koostama kartoteeki, kuhu koguti kokku kõik trükis ilmunud eesti sõnade päritolu teaduslikud käsitlused. Praegu sisaldab kartoteek üle poole miljoni sedeli.[6]
Sõna etümoloogia tundmine aitab aru saada nii keele kui inimkonna ajaloost, sellest, kuidas on keeled üksteist mõjutanud ning miks kõlavad sõnad eri keeltes sarnaselt.[5]
Tänapäevases keeleteaduses põhineb etümoloogia uurimine grammatika ajalool ning võrdleval lingvistikal, täpsemalt võrdleval grammatikal[2]. Grammatika ajalugu määrab kindlaks sõnavormide arengu. Võrdlev grammatika seob aga keele arengu ka sugulaskeelte muutumisega, et tõestada kahe või enam keele kujunemist samast allikast. Seda võrdlevat tehnikat nimetatakse rekonstrueerimiseks.[4]
Tänapäeval rakendatakse sõna etümoloogia uurimisel viit punkti, mis aitavad kindlaks määrata sõna päritolu[2]:
„Eesti etümoloogiasõnaraamat“ avaldati 2012. aastal ning kogumiku on koostatud Sven-Erik Soosaar, Iris Audova ja Meeli Sedrik. Sõnaraamatus on väljatoodud ligikaudu 6600 sõna etümoloogia. Sõnastik on koostatud varasemate sõnaraamatute, uurimuste ning laensõnarühmi käsitlevate monograafiate põhjal. „Eesti etümoloogiasõnaraamatust“ leiab sõnatüvede ning üksikute väljendite etümoloogia, samuti sõnu, mida on teised võõrkeeled laenanud eesti keelest – eesti keelest on laenanud sõnu lätlased, eestirootslased ning soome lõunamurded. Üksikud sõnad on jõudnud eesti keelest ka soome kirjakeelde – näiteks lavastama, mis on balti laen, ent on tuletatud eesti keeles sõnast lava. Kõige rohkem on eesti keelde laenatud sõnu on läti, soome, rootsi ja vene keelest.[6]
Karl August Hermann avaldas 1895. aastal artikli, milles on võrreldud mandariinihiina keelt uurali keeltega. Paljud esitatud väidetest ei ole enam tänapäeval korrektsed.[10]
Mõningaid näiteid K. A. Hermanni leidude kohta:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.