Faraday efekt
From Wikipedia, the free encyclopedia
Faraday efekt on Michael Faraday järgi nime saanud magneto-optiline efekt, mis ilmneb valguse ja magnetvälja vastasmõjus aines.
Täpsemalt loetakse Faraday efektiks lineaarselt polariseeritud valguse polarisatsioonitasandi pöördumist valguse levimise suunas mõjuva magnetvälja toimel. Nähtuse avastas aastal 1845 Michael Faraday, kes täheldas valguse polarisatsioonitasandi pöördumist klaasi läbimisel. Klaasile oli rakendatud tugev magnetväli. Elektromagnetkiirguse teoreetilise baasi täiendas James Clerk Maxwell 1860.–1870. aastatel. Faraday efekt ilmneb enamikus optiliselt läbipaistvates materjalides (kaasaarvatud vedelikes), millele on rakendatud magnetväli.[1]