Gateway Arch
Kaarjas mälestusmärk Saint Louises From Wikipedia, the free encyclopedia
Gateway Arch on Ameerika Ühendriikides Missouri osariigi Saint Louise linnas asuv 192-meetrine mälestusmärk. Roostevaba terasega kaetud ja kaalulise aheljoone kujuline[1] Arch on maailma suurim kaar[2] ja Missouri osariigi kõrgeim ligipääsetav hoone. See ehitati mälestamaks USA läänesuunalist laienemist[1] ja on ametlikult pühendatud "Ameerika rahvale". Sageli tuntud kui "värav läände" (inglise keeles The Gateway to the West), on see USA riiklik ajaloomälestis, Saint Louise linna rahvusvaheliselt tuntud sümbol ning populaarne turismisihtkoht.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
| Gateway Arch | |
|---|---|
.jpeg) | |
| Üldandmed | |
| Asukoht |
Saint Louis, Missouri  Ameerika Ühendriigid |
| Ehituse algus | 12. veebruar 1963 |
| Ehituse lõpp | 28. oktoober 1965 |
| Sissepühitsemine | 10. juuni 1967 |
| Maksumus | 13 miljonit USA dollarit |
| Koordinaadid | 38° 37′ 28,2″ N, 90° 11′ 4,9″ W |
| Tehniline ülevaade | |
| Kõrgus | 192 m |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt | Eero Saarinen |
 | |
Archi projekteeris 1947. aastal Soome-USA arhitekt Eero Saarinen ning ehitus algas 12. veebruaril 1963. Ehitamine lõppes 28. oktoobril 1965[3][4] ja läks kokku maksma 13 miljonit dollarit (inflatsiooni arvestades 92,6 miljonit dollarit 2018. aasta seisuga). Monument avati 10. juunil 1967. Gateway Arch asub samanimelises rahvuspargis[5] ning kohas Mississippi jõe läänekaldal, kus Saint Louise linn 1764. aastal asutati.[6][7][8]
Algne planeerimine (1933–1944)
Kodanikuliikumise juht Luther Ely Smith pakkus 1933. aastal välja ehitada St. Louise jõe kaldale mälestusmärk, et elavdada majandust ja uuendada jõeäärt.[9] Ta tõstatas idee linnapeale Bernard Dickmannile, ning linnajuhtide nõusolekul moodustati mittetulundusühing, mis projekti läbi pidi viima.[10] Ametliku eesmärgi järgi soovis ühing mälestada president Jeffersoni, tema abilisi Livingstoni ja Monroe'd, Lewisit ja Clarki ning kõiki kütte, pioneere ja teisi, kes aitasid kaasa Ühendriikide territoriaalsele laienemisele.[9] Projekti eelarveks planeeriti 30 miljonit dollarit ja paljud kohalikud ei toetanud avalike rahade kulutamist sellisele ettevõtmisele. Smithi tütar SaLees väitis, et kui inimesed ütlesid Smithile, et linn vajab rohkem "praktilisi asju," vastaks ta, et "hingelised asjad" on sama tähtsad.[10]
Idee jõekallast uuendada ei olnud unikaalne, aga pälvis tähelepanu tolleaegse ülemaailmse majanduskriisi tõttu, kuna lubas järgnevate aastate jooksul luua 5000 uut töökohta.[11] Ühing taotles USA kongressilt rahastust, et katta kaks kolmandikku eelarvest, ning 15. juunil 1934 andis president Franklin D. Roosevelt oma allkirja, et moodustada projekti läbiviimiseks komisjon.[12] Dickmann ja Smith taotlesid rahastust kahelt Roosevelti uue kursi agentuurilt ning 7,5 miljonit dollarit leiti kohaliku võlakirjaemissiooni korraldamisega.[9] Mälestusmärki hakkas haldama Rahvusparkide Teenistus ja 21. detsembril 1935 kirjutas president alla täitevkorraldusele 7253, mis määras 33-hektarilise ala esimeseks riikliku ajaloomälestise territooriumiks.[13][10][12] Mitmed maksumaksjad üritasid mälestusmärgi ehitamist peatada läbi kohtuasjade.[10]
Rahvusparkide Teenistus omastas platsil asuvad ajaloolised ehitised läbi võõrandusõiguse, mida mitmed kohtuasjad vaidlustasid. Nende lammutamine algas, kui Dickmann eemaldas mahajäetud laohoonest kolm telliskivi.[14][13] Paul Peters ja teised kaare ehituse vastased palusid Roosevelti, et ta täitevkorralduse annulleeriks ja suunaks raha Ameerika Punasele Ristile. Smith sarjas neid, öeldes et nad seisavad alati vastu kõigele, mis St. Louise linna edendaks.[14] Paul W. Ward taunis projekti 1936. aasta veebruaris kirjutatud juhtkirjas ajakirjas The Nation.[15] Smith tahtis ajakirjale vasturünnaku korraldada, aga tuntud ajalehetoimetaja William Allen White soovitas tal mitte muretseda.[14]
Arhitektuurikonkurss (1945–1948)
Monument otsustati ehitada jõe äärde, kuna tänu Mississippi jõele oli St. Louis tuntud kui värav läände. 1944. aastal arutas Smith Rahvusparkide Teenistuse direktoriga, et mälestusmärk peaks "ületama hingelised ja esteetilised väärtused," ning seda peaks esindama "üks keskne tunnus: üksainus võll, hoone, kaar või midagi muud, mis esindaks Ameerika kultuuri ja tsivilisatsiooni." Mälestusmärgi ühing kuulutas välja arhitektuurikonkursi, mille rahaliseks auhinnaks koguti 231 199 dollarit.[16]
Saarineni võistkonnas olid J. Henderson Barr abiprojekteerijana, Dan Kiley kui maastikuarhitekt, Lily Swann Saarinen kui skulptor ja Alexander Girard kui maalikunstnik. Skulptor Carl Milles soovitas Saarinenil kaare jalgade ruudukujulised alused asendada kolmnurkadega. Algselt tegeles Saarinen matemaatiliste kujunditega, aga pärast kohandas projekti silma järgi.[17] 1947. aasta 1. septembril vastu võetud 172 ettepaneku hulgas oli ka Saarineni isa Elieli projekt[18] ning 27. septembril kuulutati välja viis finalisti, mille hulgas oli Saarineni projekt numbriga #144.[16] Finalistidele telegrammi saatnud sekretär oli ekslikult saatnud ühe Eero asemel Elielile. Perekond oli juba tähistamas šampanjaga, kui võistluse esindaja helistas kaks tundi hiljem korrektuuriga, mille järel oli Eliel "lahti teinud teise pudeli šampanjat oma poja toostiks."[18]
18. veebruaril 1948 valis žürii võitjaks ühehäälselt Saarineni ettepaneku, mis oli esimene suurem arhitektuuriprojekt, mille Saarinen oli ilma oma isa abita valmis teinud.[16] Vastukaja projektile oli seinast seina. 1969. aasta 29. veebruaril ilmunud New York Timesi artiklis ülistas arhitektuurikriitik Aline Bernstein Louchheim kaare projekti öeldes, et see on "modernne monument, sobiv, ilus ja muljetavaldav."[19] Mõned kohalikud kutsusid seda "üüratuks juuksenõelaks ja roostevabast terasest kratsimispostiks." Kõige teravam kriitika tuli ehitusinsenerilt ja maastikuarhitektilt Gilmore D. Clarke'ilt, kes oma 1948. aasta kirjas võrdles Saarineni kaart ühe sarnase Benito Mussolini visiooniga, tembeldades Archi fašistlikuks sümboliks.[12][10] Douglas Haskelli arust olid Clarke'i kommentaarid suurim mustamiskatse, mida mõni selle põlvkonna kõrgels ametis arhitekt oli üritanud.[10] Saarinen ja žürii nõustusid Haskelli väitega, et kaar on lihtne geomeetriline kujund, mis on tähtis osa tervest arhitektuuri ajaloost.[20][21]
Ettevalmistused ja ehitamine (1949–1968)
1930. aastatel ehitati jõel asuvale tammile raudteerööpad, mis tõkestasid vaadet mälestusmärgi poolt.[13] 1949. aastal käidi välja plaan asendada viis paari rööpaid kolmega, mis läbiksid kuni 1500 meetri pikkust tunnelit, ning asuks tollasest estakaadist 15 meetrit läänes.[22] Rahastuse plaanidega alustati 1950. aasta jaanuaris, aga need lükkusid Korea sõja tõttu 1953. aastasse.[22] 1957. aastal avaldatud raportis teatati, et plaan läheks maksma 11–14 miljonit dollarit ehk palju rohkem kui arvati. Saarinen koostas oktoobriks uue plaani, mis asetaks viis paari rööpaid olemasolevast estakaadist 30 meetrit lääne poole ning viiks rööpad umbes viis meetrit allapoole. Selle vahe kompenseeriks 290-meetrine tunnel, mille kohale tuleks suur trepp tammist kaareni, ning kaare jalgade pikkuse vahele plaanis ta maa-aluse külastuskeskuse.[23]
1959. aasta aprillis otsustas kinnisvaraarendaja Lewis Kitchen alustada kahe 40-korruselise hoone ehitamist kaare vastas. Plaani kritiseeriti, kuna see võis tõkestada vaadet kaarele. Linnapea Tucker ja Rahvusparkide Teenistuse direktor Wirth piirasid hoonete kõrguse umbes 27 korrusele ja määrasid, et kaare vastas olevad hooned vajaksid nende nõusolekut. Kitchen vähendas oma hoonete kõrgust ja Saarinen suurendas Archi kõrgust, mis oli arvuliselt veel kinnitamata.[24]
1959. aasta 23. juunil kell 10:30 lõi linnapea Tucker labida maasse ning Wirth ja Dickmann pidasid kõnesid.[24] Archi enda ehitamise hanketöö võitis madalaima pakkumise eest St. Louise firma MacDonald Construction Co.,[1] mille hinnaks kujunes 11 442 418 dollarit.[24] Pittsburgh-Des Moinesi terasefirma võitis allhanke Archi ümbrise jaoks. 1961. aastal valati vundament ja 1963. aasta 12. veebruaril asetati esimene terasest kolmnurk lõunajalal oma kohale.[8][10] Kaar pandi kokku 142 roostevabast terasest sektsioonist, mis ahenesid ülespoole minnes ning millest igaüks oli 3,7 meetrit pikk.[25] Kohale panduna täideti iga sektsiooni kest 252 sarrusega pingbetooniga.[26] Ehitus loodeti lõpule viia 1964. aasta sügiseks, mis oleks tähistanud Saint Louise 200. sünnipäeva.[6][7][27]
MacDonald Construction Co. asetas ehitusplatsi lähedale 9-meetrise torni, mis oli avatud kõigile, kes soovisid ehitamist vaadelda.[28] 1963. aastal vaatlesid Archi ehitust kokku miljon inimest ja 1964. aastal hakkasid kohalikud raadiojaamad kajastama hetki, mil suuri terasplokke kohale tõsteti.[11] Firma projektihaldur Stan Wolf sõnas, et mõnda 62-korruselist hoonet on lihtsam ehitada kui Archi. "Hoones on kõik otse üles, üks asi teise peal. Selle kaare puhul on kõik kurviline."[8]
Archi ehitamist saatsid mitmed viivitused. 14. juulil 1964 tööliste lõunapausi ajal ronisid tsiviilõiguslased Percy Green ja Richard Daly 38 meetrit üles mööda kaare põhjapoolset jalga, et meelt avaldada väitega, et föderaalrahastusega ehitatakse riiklikku mälestusmärki, mis diskrimineeris mustanahalisi töövõtjaid ja oskustöölisi.[29][30] 1964. aastal kaevas Pittsburgh-Des Moinesi terasefirma MacDonaldi kohtusse maksuvigade eest. 1965. aastal nõudis Rahvusparkide Teenistus, et Pittsburgh-Des Moines eemaldaks oma silmapaistvad initsiaalid "P-D-M" ühelt derrikkraanalt väites, et see rikkus rahvusmonumentide peal reklaamimise vastast seadust.[31] Rauatööliste ühing peatas 1965. aasta oktoobris töö oodates kinnitust, et kaar oli turvaline[32] ning pärast 16 defekti avastamist tekkis viivitus ehitusega seotud trammide töös.[33] 1966. aasta veebruaris peatasid AFL-CIO liikmesühingud külastuskeskuse ehitustööd tüli tõttu ametiühingute vahel.[33][34] Sõjasekretär Newton D. Baker ütles, et "see mälestusmärk saab olema nagu katedraal; see ehitatakse aeglaselt aga kindlalt."[11]
Sarikapidu ja sissepühitsemine
President Lyndon B. Johnson ja linnapea Alfonso J. Cervantes leppisid kokku Archi suurima kõrguse saavutamise puhul sarikapeo tseremoonia kuupäeva, kuigi Arch ei olnud selleks ajaks veel valmis. Tseremoonia kuupäevaks määrati 17. oktoober 1965 ning töölised pingutasid ja tegid topeltvahetusi, et kaar selleks kuupäevaks valmis saaks. 17. oktoobriks ei olnud kaar siiski valmis saanud. Tseremoonia esimees arvas, et tseremoonia kuupäevaks kuulutatakse 30. oktoober selleks, et 1500 koolilast, kelle allkirjad olid pandud ajakapslisse, saaks tseremoonial kohal olla. PDM lükkas kuupäeva lõpuks edasi 28. oktoobrile.[10]
Õpilaste ja teiste 762 000 allkirjaga ajakapsel keevitati nurgakivisse enne viimase tüki kohale panemist.[35] 28. oktoobril saavutas Arch täiskõrguse ja asepresident Hubert Humphrey jälgis viimaseid toiminguid helikopterist.[36] Katoliku preester ja rabi palvetasid 9,1-tonnise ja 2,4-meetrise kolmnurkse nurgakivi kohal.[37][38] Soojuspaisumise tõttu oli nurgakivi ava kitsenenud ning töölised pidid kivi asetamiseks ava tuletõrjevoolikute abil jahutama.[36][38][39] Mõned filmitegijad, kes olid lootnud, et jalad kokku ei saaks, olid filminud ehitustöö igat etappi.[40]
Gateway Arch loodeti publikule avalikuks teha 1964. aastaks, aga 1967. aastal ei avaldanud avalike suhete agentuur enam ennustatud avamiskuupäeva.[33] Archi külastuskeskus avati 10. juunil 1967 ning trammisüsteem hakkas tööle 24. juulil.[41]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
