Granaadiheitja
From Wikipedia, the free encyclopedia
Granaadiheitja (reaktiivgranaadiheitja) on reaktiivgranaatidega tulistav käsitulirelv, mida kasutatakse peamiselt soomustatud sihtmärkide hävitamiseks.
Granaadiheitjast tulistatakse granaat kaugemale ning täpsemalt, kui seda suudaks granaati käsitsi heitev sõdur. Granaadiheitja on kompaktne ja lihtne tankitõrje- või lähituletoetusrelv, mis sobib kõigile allüksustele esmaseks tankitõrjevahendiks.
Granaadiheitja võib olla kas eraldiseisev relv (nii ühe- kui mitmekordse kasutusega) või olemasoleva tulirelva alla kinnitatav lisaseade. Mõned käsitulirelvad on konstrueeritud tulistama varda otsa kinnitatud granaate, mis lastakse välja kas otse tulirelva vintraua otsast või siis eraldi selle alla kinnitatud lisarauast. Suuremaid granaadiheitjaid paigaldadakse veokitele.
Granaadiheitjat kasutab sõltuvalt relva raskusest ja võimsusest kas üksikvõitleja või lahingupaar, harvem grupp. Suuremaid granaadiheitjaid kasutatakse kas kompanii või pataljoni tasemel. NATO liikmesriikides kasutatakse kõige rohkem 40 mm kildgranaati, mis on efektiivne nii jalaväe kui ka kergelt soomustatud sõidukite vastu.[1] Kuna granaadiheitjast saab granaate tulistada ka kõrge kaarega suure nurga all, siis on selleks puhuks arendatud täiendavaid granaate nagu valgustus-, süüte- ja suitsugranaadid.
Granaadiheitjad võeti laialt kasutusele Teise maailmasõja ajal. Kuni Teise maailmasõja lõpuni nimetati Saksamaal "granaadiheitjateks" (Granatwerfer) otsetõlkes miinipildujaid.