Guido Arezzost
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Guido Arezzost (ladina keeles Guido Aretinus; itaalia keeles Guido d'Arezzo, Guido monaco 'mungaks pügatud Guido'; 991 või 992 – pärast 1033. aastat) oli benediktiini munk Toscanas, keskaegne muusikateoreetik ja muusikaõpetaja.
Tema peateos "Micrologus de disciplina artis musicae" oli Boëthiuse kirjutiste järel kõige loetum muusikaalane traktaat keskajal.
Enne Guidot olid kasutusel juba kollane c-joon ja punane f-joon. Nii c-le kui ka f-le eelneb pooltoon, nii et laulja teadis nende järgi, kuhu pooltoon intoneerida. Guido uuendus oli vaid kolmanda joone paigutamine c ja f vahele, nii et iga joone vahel on terts ja seega määrab heli asukoha täpselt nii joon kui ka joonte vahe. Nagu Guido ise ütleb eessõnas "Prologus in antiphonarium":
Veel soovitas ta lisada ühe joone üles või alla, kui laulu ulatuse puhul ei peaks kolmest joonest piisama. Seepärast peetakse Guidot tänapäevase noodikirja leiutajaks.
Ka soovitas ta paigutada c- ja f-joonte algusse noodivõtmed (C-võtme ja F-võtme).
 C-võti: c-noot asub noolega näidatud joonel |  F-võti: f-noot asub noolega näidatud joonel |
Guido kasutatud heliastmik, mida ta monokordi abiga täpsustas, kirjeldas suhtelisi helikõrgusi:
Kõige olulisem on, et selles helireas on kirjeldatud nii b (b molle ‘pehme b’, märk b rotundum) kui h (b durum ‘kõva b’, märk b quadratum). Neid ei kasutatud küll kunagi koos samas meloodias, ent mõlema teadmine oli vajalik ühest heksakordist teise minekul (mutatio).
Eelpoolnimetatud heliastmikule ehitas Guido kuuehelilised osaliselt kattuvad heliread, niinimetatud heksakordid, mis võisid alata kas c-, f- või g-noodist. Igas heksakordis oli vaid üks pooltoon, kolmanda ja neljanda astme vahel. Tervele helireale mahub seitse heksakordi ning need liigituvad järgmiselt:
c d e f g a: b või h puudub üldse, see on hexachordum naturale.
f g a b c d: reas on b molle, see on hexachordum molle.
g a h c d e: reas on b durum, see on hexachordum durum.
Guidot peetakse ka noodinimede leiutajaks. Heksakordi igale toonile andis ta nimeks ühe silbi. Need võttis ta Paulus Diaconuse oodist "Ut queant laxis" Ristija Johannesele, mille meloodias (autoriks võib olla Guido ise) iga rida algas eelmisest kõrgema noodiga:
Ut queant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum,
Solve polluti
labii reatum,
Sancte Ioannes.
Tõlge: Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.
"Ut" asendati silbiga "do" alles 17. sajandil Giovanni Battista Doni ettepanekul.
Samuti omistatakse talle Guido käsi solmisatsiooni õpetamise abivahendina.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
