hülgeliik From Wikipedia, the free encyclopedia
Hallhüljes (Halichoerus grypus) on loivaliste (Pinnipedia) seltsi hülglaste (Phocidae) sugukonda kuuluv veeimetaja.
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hallhüljes (perekond). |
| Hallhüljes | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Alamselts |
Loivalised Pinnipedia |
| Sugukond |
Hülglased Phocidae |
| Perekond |
Hallhüljes Halichoerus Nilsson, 1820 |
| Liik |
Hallhüljes |
| Binaarne nimetus | |
|
Halichoerus grypus (Fabricius, 1791) | |
 Hallhülje levila (sinisega) | |
Hallhüljes on Läänemere imetajatest suurim.[1] Ta on üks kahest Eestis elavast hülglasest, samanimelise perekonna ainuliik[2].
Hallhüljes on omanimelise perekonna (Halichoerus) ainuliik. Eristatakse kahte alamliiki: Halichoerus grypus grypus Atlandi ookeani kirde- ja looderannikul ja H. g. macrorynchus Läänemeres.[3]
Hallhülge ladinakeelse nimetuse tähendus tuleb kreekakeelsetest sõnadest Halios – meri, khoiros – siga ja grupos – konksnina.[4] "Konksnina" viitab isase hallhülge koonule, mis on ninamiku kohalt kumer.[5]
Hallhüljes asustab Atlandi ookeani põhjaosa, leviku järgi saab populatsiooni jagada kolmeks.
Hallhülged asustavad kogu Läänemerd, kuid kitsamas mõttes käsitletakse levilana ala, kus asuvad hüljeste pidevad kogunemis- ja puhkealad ehk lesilad. Läänemeres asuvad need alad tänapäeval valdavalt mere kesk- ja põhjaosas. Ka hallhülge sigimisalad, mis on seotud Läänemere jääkattega, asuvad valdavalt 58°N laiuskraadist põhja pool.[6]
Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva levila kaguosas. Hallhüljes on Eestis peamiselt läänepoolse levikuga, suuremad lesilad ja poegimisalad jäävad Lääne-Eesti saarestiku vetesse. Seal asustab hallhüljes valdavalt avamerelise asendiga alasid Soome lahe suudmes, saarestiku läänerannikul ja Liivi lahe põhjaosas. Soome lahest on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat puhkeala: Uhtju ja Malusi saartel. Väinameres on hallhülgeid arvukalt vaid kevadise karvavahetuse perioodil Hari kurgus, kuid üksikuid isendeid või väiksemaid rühmi võib kohata kogu jäävaba perioodi vältel.[6]
Enamik hallhülge populatsioone on stabiilsed või kasvavad.[3]
Läänemeres vähenes hallhülge arvukus 20. sajandil tugevalt. Jahistatistikal baseeruvate hinnangute põhjal oli umbes 100 aastat tagasi Läänemere populatsiooni suuruseks 88 000 – 100 000 looma, kuid 1970. aastate lõpuks oli liigi arvukus Läänemeres vähenenud 4000 isendini. Viimastel aastakümnetel on hallhülge arvukus Läänemeres hakanud kasvama, iga-aastased karvavahetusaegsed loendused näitavad Rootsi populatsiooni arvukuse suurenemist umbes 7,5% aastas.[7]
2020. aastal loendati Läänemeres karvavahetusaegse loenduse käigus 40 075 isendit.[8] 2022. aastal loendati hallhülge riikliku seire käigus 6031 isendit. [9]
Hallhülge karvastikus domineerivad hallikad toonid, mõnikord võib leiduda looma peal, kaelal, kõhul ja loibadel ka punakat tooni. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ja laigud nende seljal on rohkem ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3–4 silmatorkavat kurdu.[5]
Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon.[10] Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer, emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik.[5]
Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg.[5]
Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 15–25 aasta vahele. Vanim loodusest leitud isend oli 46-aastane emane.[11]
Suure tihedusega poegimisaladel on tavaline poegade suremus 20%, erandjuhtudel võib see küündida 80%-ni. Läänemere jääl on poegade suremus väiksem, tavaliselt alla 5%.[5]
Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik. Rannalähedastes madalates lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord ka sadamate juures võib hallhülgeid näha peamiselt kevaditi ja sügiseti, kui hülged järgnevad koelmutele siirduvatele kaladele.
Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Hallhüljeste puhkealasid iseloomustavad peamiselt järgmised tunnused:
Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja hallhülged kogunevad poegima lähedalasuvatele saartele.[12]
Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti ei söö iga päev. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on umbes 5–7 kg ehk ligikaudu 6% oma kehamassist.[5] Peamiseks toiduks on mitut liiki kalad, kuid vähemal määral ka vähid ja limused.[11]
Eestis kasutab hallhüljes toitumiseks kogu Eesti rannikumerd. Toitumisalad on tõenäoliselt sesoonselt seotud massiliselt esinevate kalaliikide liikumise ja levikuga.[12]
Hallhüljes võib toitumisel püüda saaki ka kalapüügivõrkudest, eriti seisevvõrkudest ja muudest liikumatutest püügivahenditest.[5] Selle käigus võivad loomad ka hukkuda.[12]
Kirde-Atlandil sünnivad pojad septembrist detsembrini, Loode-Atlandil jaanuaris või veebruaris. Läänemerel on poegimisperiood veebruarist aprillini.[5]
Emane hallhüljes sünnitab korraga ühe, väga harva ka kaks poega. Pojad kaaluvad sündides 10–12 kg. Pojad sünnivad nägijatena ja on kaetud lootevillaga, mis asendub umbes 3 nädala pärast päriskarvaga. Laktatsiooniperiood kestab keskmiselt 17–19 päeva, selle jooksul võtavad pojad kaalus juurde 30–40 kg. Iseseisvalt toituma hakkavad pojad 1–2 kuu vanuselt.[12]
Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt.[5]
Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist. Tiinus kestab 8,5 kuud, hilinenud implantatsiooni puhul 11 kuud.[5]
Hallhüljes on vähem inimpelglik kui viigerhüljes, teda kohatakse sagedamini inimasustuse ja kalapüüniste lähedal. Sageli lähenevad ja järgnevad nad aeglaselt sõitvatele paatidele.[12]
Hallhüljes on suhteliselt sotsiaalne loom, kes koguneb aasta läbi mitmekümne- või sajapealistesse karjadesse. Ka merel liikudes on hallhülged mõnest kuni mõnekümnest loomast koosnevates rühmades.[12] Poegade sündimise ajaks kogunevad emasloomad kuni mitmesajast loomast koosnevatesse seltsingutesse. Poegadega emased on üksteise, võõraste poegade ja isaste suhtes väga agressiivsed.[5]
Hallhüljes on suuteline sukelduma 100 m sügavusele ja jääma vee alla kuni 10 minutiks.[13]
Läänemeres täiskasvanud hallhüljestel looduslikud vaenlased puuduvad. Poegi võivad ohustada merikotkad ning meri- ja hõbekajakad. Rünnakuoht on suurem saartel sündinud poegadele, kuna tavaliselt pesitseb samades paikades ka rohkelt kajakaid.[14]
Hallhüljeste arvukust mõjutab olulisel määral ka ajujää olemasolu ja stabiilsus poegimisperioodil. Hallhülged on küll võimelised kasutama poegimissubstraadina nii jääd kui ka maismaad, kuid eelistavad jääd.[14] Poegimissaartel on tihti suurem asustustihedus, mis võib viia epideemiate levikuni.[15]
Samuti mõjutab hallhüljeste arvukust toidubaasi nappus, mida põhjustavad intensiivne kalapüük ja kalapopulatsioonide looduslik kõikumine. Kui emasloomal puuduvad poja üleskasvatamiseks ja sellele järgnevaks karvavahetusperioodiks vajalikud rasvavarud, võib ta poja toitmise enne normaalset aega lõpetada. Ilma piisava rasvavaruta poeg ei jõua iseseisvalt toitumist alustada ja hukkub.[14]
Oluliseks hallhüljeste arvukust ja tervislikku seisundit mõjutavaks teguriks on keskkonnareostus. Kuigi merekeskkonda sattunud PCB ja DDT hulk on Läänemeres alates 1970. aastatest vähenenud, on nende sisaldus hallhüljeste kudedes endiselt märkimisväärselt suur.[3] Nende ainete akumuleerumist hülge organismis on seostatud mitmete füsioloogiliste häirete tekkega, sealhulgas kroonilise elundipõletikuga emaste reproduktiivelundites, soolestikus ja neerupealistes.[16]
Noorloomadele on oluliseks ohuteguriks ka kalapüünistes hukkumine, kuni 80% sel viisil hukkunud hallhüljestest on kuni nelja-aastased. Kõige ohtlikumad kalapüügivahendid on hüljeste jaoks 1,5 m ja sügavamad mõrrad, kus upub 90% loomadest. Üksikuid surmajuhte on põhjustanud ka seisevnoodad ja traalid.[14]
Hallhüljes on ära toodud Loodusdirektiivi II ja V lisas (II lisas on kirjas ohustatud taime- ja loomaliigid, mille kaitseks tuleb moodustada loodusalad ja V lisas liigid, mille kaitseks peab riik hävimisohu korral kehtestama kaitsemeetmed).[17]
2006. aasta määrusega võeti kaitse alla mitmed hallhülge püsielupaigad Harju, Saare ja Hiiu maakonnas.[18]
Hallhüljes kuulus 2004. aastal vastu võetud määrusega II kategooria kaitse alla, kuid 2010. aastal arvati liik III kaitsekategooriasse,[19] kuna vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu hallhülge arvukus suurenes ja liik arvatakse olevat väljaspool hävimisohtu.[20]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
