Hoonestusõigus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hoonestusõigus (ingl right of superficies) on üks mitmest piiratud asjaõigusest. Asjaõiguste hulka kuuluvad omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.[1] Hoonestusõigus annab isikule võimaluse omada ehitist maatükil, mis on kellegi teise omand.[2] Hoonestusõigus tähendab võõrandatavat ja pärandatavat õigust omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. See õigus kuulub isikule kelle kasuks on hoonestusõigus seatud ja on tähtajaline.[1]
Hoonestusõigust saab müüa, kinkida, pärandada ja koormata hüpoteegiga. See on peamine erinevus teistest piiratud asjaõigustest.[3]
Üks hoonestusõiguse seadmise põhjuseid on omaniku soov vabaneda kinnisasjaga seotud kuludest ja saada kinnisasjalt pikaajalist kasu. Samas ei soovi omanik omandiõigusest lõplikult loobuda. Sellisel juhul on omanikul võimalus seada kinnisasjale hoonestusõigus, et kinnisasja saaks kasutada see isik, kes sinna hoone ehitab. Hoone ehitamisel omandab teine isik hoone kinnistul kindla tasu eest kindlaks tähtajaks. Hoonestusõigust saab võrrelda maatüki rentimisega. Erinevus seisneb selles, et hoonestusõiguse puhul on eesmärk siiski hoone ehitamine, aga rendi puhul maatüki kasutamine.[3]
Hoonestusõiguse abil saab isik raha kokku hoida, sest hoonestusõigus on odavam kui kinnisasja ost. Hoonestusõiguse seadmisel on üldiselt tasu maksmine perioodiliselt kokku lepitud (näiteks igal kuul või aastal).[3]
Hoonestusõigus seatakse tervele ehitisele, seda ei ole võimalik seada ainult osale ehitisest, näiteks ainult esimesele korrusele. Hoonestusõiguse seadmise tehing peab olema notariaalselt tõestatud.[1]