Hüpnoos
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hüpnoos (vanakreeka keelest ὑπνος hypnos 'uni') on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab suur vastuvõtlikkus sisendusele. Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kasutades erilist metoodikat, näiteks väga monotoonset kõnet. Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega. Kontakt hüpnotiseerijaga säilib hüpnoosis viibijal ka siis, kui ta muid väliseid ärritusi ei taju.
See artikkel vajab toimetamist. |
Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama šoti arst James Braid (1795–1860). Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson (1901–1980).
"Hüpnootilisele unele on alati omane nn. valvepunkti olemasolu. Valvepunkti all mõeldakse üldiselt pidurdatud ajukoore foonil erutusseisundis olevate närvirakkude grupi esinemist, mille kaudu hõpnootilises unes viibija saab hüpnotiseerijalt vastu võtta sõnalisi ärritusi, s.t. kuuleb tema juttu ja vajadusel korral ka vastab."[1]
Hüpnoosi on rohkema või vähema eduga kasutatud mitmete, eriti psüühiliste, haiguste ravimiseks, hüpnoosi abil on üritatud õppida ja saada kontakti teispoolsusega, seda on kasutatud ka puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel.