![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/30/Po_vodam_1888.jpg/640px-Po_vodam_1888.jpg&w=640&q=50)
Imed Uues Testamendis
From Wikipedia, the free encyclopedia
Imed Uues Testamendis on evangeeliumides (neli esimest Uue Testamendi raamatut) kirjeldatud Jeesusele ja tema jüngritele omistatud imeteod.[1] Imetegu on (näilikult) seletamatu, üleloomulik tegu; imetlusväärne, vaimustust äratav vms tegu.[2]
![]() | See artikkel vajab toimetamist. |
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/30/Po_vodam_1888.jpg/640px-Po_vodam_1888.jpg)
Jeesus andis oma jüngritele väe teha imesid, ravida haigusi ja nõtrust ning viia läbi eksortsisme (Mt 10:1).
Imesid on kirjeldatud ka kui “suuri tegusid”. Imeteod saab struktureerida teemade kaupa: kehaliste haiguste ravimine, kurjade vaimude väljaajamine, kontroll looduse üle ja surnute elluäratamine. Johannese evangeeliumis on öeldud, et Jeesuse imeteod on tunnustähed sellest, et ta on Messias ning Jumala riik on saabunud.[1]
Vanas Testamendis nähakse imena seda, mis põhjustas imetlust ning näis imeline. Kõik loodu koos inimesega olid imelised. Kõike toimuvad mõisteti Jumala teona ning seetõttu ei nähtud imedes iseseisvat läbimurret loodusseadusist.[3] Sama kehtib ka Uue Testamendi kohta.
Jeesus soovis, et inimesed ei järgneks talle ainuüksi tema imetegude tõttu. Tihti käskis ta vaikida nendel, keda ta ravinud oli. Jeesus keeldus tegemast imetegusid, kui uskmatud soovisid, et ta tõestaks neile oma väge.[1]
Imeteod olid kinnitused Jeesuse järgijatele, et ta on jumala poeg.[1]