Inimväärikus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Inimväärikus (inglise keeles human dignity) on üks Riigikohtu tunnustatud põhiseaduslikest aluspõhimõtetest, mille kohaselt ei tohi isikut muuta riigivõimu objektiks.[1] See põhimõte on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 10.[2]
Inimväärikuse põhielemendid on kehaline puutumatus, inimväärsed elutingimused, inimeste õiguslik võrdsus, isiku identiteedi säilimine, vabaduspõhiõiguste alus ning menetlus.[1] Riigikohus on korduvalt öelnud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk.[3]
Inimväärikus on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte. Peale põhiseaduse on inimväärikus kui aluspõhimõte sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 1.[4] Inimväärikusele on viidatud ka ÜRO inimõiguste deklaratsiooni preambulis ja artiklis 1,[5] samuti ÜRO põhikirja preambulis.[6]
Kõige enam levinud on inimväärikuse negatiivne definitsioon, mille kohaselt ei tohi isikut muuta riigivõimu objektiks, vaid teda tuleb kohelda kui subjekti. See tähendab, et isiku õigustega tuleb arvestada ega tohi muuta teda riigivõimu ees kaitsetuks.[7]