Jukagiiri keeled
From Wikipedia, the free encyclopedia
Jukagiiri keeled on väike keelkond kahe lähedase liikmega: lõunajukagiiri keel ja põhjajukagiiri keel.
See artikkel vajab toimetamist. (November 2016) |
Lõuna- ja põhjajukagiiri keelt peeti pikka aega ühe isolaatkeele peamurreteks, kuid tänapäeval suhtutakse neisse pigem kui kahte eri keelde, kuna põhisõnavara ja ka grammatika erinevused on niivõrd suured, et keelte kõnelejad teineteisest aru ei saa.[viide?]
On oletatud, et lisaks kahele elavale keelele kuuluvad jukagiiri keelkonda ka 18. sajandi lõpus välja surnud tšuvaani ja omoki keel, mida kunagi kõneldi tänapäeva jukagiiride asukohtadest lõunapoolsemal alal.[1]
Veel 17. sajandi alguses oli jukagiiri hõimude territooriumiks suur ala Kirde-Siberis Leena jõest läänes kuni Anadõri jõeni idas ning Põhja-Jäämerest kuni Verhojanski mägedeni lõunas. Nende hõimude arvukus vähenes 17. kuni 19. sajandini suuresti epideemiate, sõdade ja vene kolonisatsiooni tõttu, suur osa jukagiire assimileerus tšuktšide, jakuutide, eveenide ja venelastega, mis tõi kaasa ka jukagiiri keelest loobumise.[2]
Kui jukagiirideks peavad ennast veel umbes 1 000 inimest, siis neist põhjajukagiiri emakeelekõnelejaid on alla 100 ja lõunajukagiiri kõnelejaid erinevate andmete järgi viis kuni kümme, kes on kõik vanemas eas. Nooremas põlvkonnas keeleoskus puudub, on vaid üksikuid, kes veel passiivset keeleoskust omavad ehk jukagiiri keelest aru saavad, kuid ise keelt ei räägi. Igapäevaseks keeleks on välja kujunenud vene keel, tihti kõneldakse ka jakuudi või eveeni keelt.[viide?]