Suhteline dielektriline läbitavus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Suhteline dielektriline läbitavus ehk keskkonna dielektriline läbitavus on dimensioonitu füüsikaline suurus, mis näitab, mitu korda on elektrivälja tugevus homogeenses materjalis väiksem väljatugevusest vaakumis.
Material | ε |
Vaakum | 1 (definitsiooni järgi) |
Õhk | 1,00058986 ± 0,00000050 (normaaltingimustel 0,9 MHz jaoks),[2] |
PTFE/Teflon | 2,1 |
Polüetüleen | 2,25 |
Polüimiid | 3,4 |
Polüpropüleen | 2,2–2,36 |
Polüstüreen | 2,4–2,7 |
Süsinikdisulfiid | 2,6 |
Paber | 3,85 |
Elektroaktiivsed polümeerid | 2–12 |
Ränidioksiid | 3,9 [3] |
Betoon | 4,5 |
Klaas | 4,7 (3,7–10) |
Kumm | 7 |
Teemant | 5,5–10 |
Keedusool | 3–15 |
Grafiit | 10–15 |
Räni | 11,68 |
Ammoonium | 26, 22, 20, 17 (−80, −40, 0, 20 °C) |
Metanool | 30 |
Etüleenglükool | 37 |
Furfuraal | 42,0 |
Glütserool | 41,2, 47, 42,5 (0, 20, 25 °C) |
Vesi | 88, 80,1, 55,3, 34,5 (0, 20, 100, 200 °C) Nähtava valguse jaoks: 1,77 |
Vesinikfluoriidhape | 83,6 (0 °C) |
Formamiid | 84,0 (20 °C) |
Väävelhape | 84–100 (20–25 °C) |
Vesinikperoksiid | 128 aq–60 (−30–25 °C) |
Sinihape | 158,0–2,3 (0–21 °C) |
Titaandioksiid | 86–173 |
Strontsiumtitanaat | 310 |
Baarium-strontsiumtitanaat | 500 |
Baariumtitanaat | 1250 – 10 000 (20–120 °C) |
Plii-tsirkonaattitanaat | 500–6000 |
Conjugated polymers | 1,8-6 kuni 100 000[4] |
Kaltsium-vasktitanaat | >250 000[5] |
Suhtelist dielektrilist läbitavus tähistatakse tavaliselt sümboliga ε. See on defineeritud järgmise valemi abil:
kus εa on konkreetse keskkonna absoluutne dielektriline läbitavus ja ε0 – vaakumi absoluutne dielektriline läbitavus.
Ajas muutuva elektrivälja juhul sõltub suhteline dielektriline läbitavus ka sagedusest. Sagedusest sõltuv dielektriline läbitavus on kompleksarvuline suurus, kusjuures dielektrilise läbitavuse argument kirjeldab faasinihkeid.