Keskuskohtade teooria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Keskuskohtade teooria (inglise keeles central place theory, saksa keeles System der zentralen Orte) on asukohateooria geograafias, mis tegeleb süsteemi sees olevate keskuskohtade (asulate) suuruse ja levikuga. Keskuskohtade teooria püüab näidata, kuidas asulad paiknevad üksteise suhtes, kui suure ulatusega turgu suudab keskuskoht kontrollida ning miks konkreetsed keskuskohad toimivad külade, alevike või linnadena.[1] Teooria esitas esmakordselt saksa majandusgeograaf Walter Christaller oma raamatus "Die Zentralen Orten des Süd-Deutschlands" (1933).