Kloostriaed
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kloostriaed on aia tüüp.
Kloostri- ja templiaedades kasvatati nii puu- ja köögivilju kui ka ravimtaimi. Kloostriaedu iseloomustas taimede raviomaduste austamine ja tarbeaia mõju suurenemine. Aeda ümbritses tavaliselt müür ning taimed istutati korrapärastele peenardele (peenrad võisid tihti olla ka kõrgendatud). Müür kaitses taimi loomade eest ning andis varju kuumas kliimas.[1]
Benediktiinlaste ordu poolt rajatud kloostrites oli taimede kasvatamine tähtsaim tegevus palvetamise järel. Taimed olid äärmiselt olulised, kuna nendega raviti haigusi, maitsestati paastu ajal roogasid, neid lisati jookidele ning valmistati kosmeetilist vett (meliss).[1]
Suureõieliste lillede asemel hakati kasvatama ürte: (sidrunmeliss, aedmajoraan, harilik pune aedsalat, lavendel, aedpetersell, piparmünt, aedsalvei, maasikas, viinapuu jne).
Renessansi ajal kutsuti ka lilleaedasid ravimtaimede aiaks, sest ilusad värvilised õied mõjusid värskendavalt ja nende lõhn rahustavalt.[2]