From Wikipedia, the free encyclopedia
Kolmemõõtmeline printimine ehk 3D-printimine on 3D-printeri abil CAD-failist (kavandist) kolmemõõtmelise eseme valmistamine.
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Printimisel saadud detaili saab kasutada: prototüübina toote disaini arendamiseks, valuvormide valmistamiseks ning mudelite koostamiseks. Põhiline valmistamismeetod seisneb detailide kasvatamisega kihtide kaupa, uue materjali lisamisega eelnevalt paigaldatud kihile.
Põhiline erinevus detailide valmistamise tehnoloogiate vahel seisneb selles, kuidas materjali kihte üksteise peale paigaldatakse.[1]
Laserpaagutamistehnoloogia kasutab võimast laserit, mis sulatab plasti, metalli, keraamika või klaasi pulbri kihthaaval, vastavalt detaili läbilõikele, terviklikuks mudeliks.
Esimene tootmisse antud 3D-printer töötas stereolitograafia[2] meetodil. Selle leiutas 1984. aastal Charles Hull[3], kasutab printimise toormaterjalina vedelat polümeeri, mis tahkub teatud lainepikkusega valguse käes. Valgusallikana kasutatakse laserit, ning soovitud detail saadakse kihthaaval materjali tahkestamisega vastavalt mudeli läbilõikele. Kuna materjal muutub tahkeks ainult laseri fookuses, siis pärast ülejäänud vedela polümeeri eemaldamist jääb alles soovitud detail. Detaili valmistamise aeg sõltub detaili suurusest ja keerukusest, kuid üldiselt pole see kauem kui üks päev. Valmistatud detail on piisavalt vastupidav ning seda saab edasi töödelda teiste masinatega. Sellist tehnoloogiat kasutatakse laialdaselt valuvormide valmistamiseks.
FDM-tehnoloogia puhul valmistatakse detail sulatatud plasti paigaldamisega läbi peene otsiku, kihthaaval, järgides soovitud mudeli läbilõikeid. See tehnoloogia on peamine, mida kasutatakse kiirprototüüpimises, kuna toormaterjal on suhteliselt odav ning mudeli valmistamise aeg on lühike.[4]
EBM tehnoloogia puhul kasutatakse toormaterjalina metallsulami pulbrit, mis sulatatakse terviklikuks detailiks vaakumi all. Erinevus laserpaagutamistehnoloogiast seisneb selles, et laseri asemel kasutatakse elektronkiirt. Samuti on valmistatud detailid vastupidavamad. Kuna see tehnoloogia võimaldab kasutada toormaterjalina titaani sulameid, kasutatakse seda laialdaselt meditsiinitööstuses proteeside valmistamiseks.[5]
SLS (Selective Laser Sintering) ehk laserpaagutamine on levinud 3D-printimise tehnoloogia. Eseme valmistamiseks laotatakse esmalt printimisalusele õhuke kiht printimispulbrit. Seejärel paagutatakse (ei toimu pulbri täielikku sulamist) laseriga pulbrisse eseme esimese kihi kontuur. Nüüd kantakse printimisalusele uus kiht printimispulbrit ning protsessi korratakse eseme valmimiseni. Printimise lõpus raputatakse jääkpulber esemest välja. Järele jäänud pulbrit saab uuesti kasutada. Kaasaegsed SLS 3D-printerid suudavad toota esemeid paljudest erinevatest pulber-materjalidest, näiteks polüstüreenist, nailonist, keraamikast, terasest, titaanist, alumiiniumist ja isegi hõbedast.[3]
On olemas ka MJM-mudeldus (multi-jet modelling). Esemed ehitatakse üles järjestikuste pulbrikihtide abil. Tindipritsi pea piserdab sideainet, mis liimib ainult vajalikud terakesed kokku. Mõned MJM-printerid, nagu näiteks ZCorpi ZPrinter 650, suudavad piserdada nelja erinevat värvi sideainet, võimaldades luua kuni 600x540 punktitihedusega värvilisi esemeid.[3]
Kolmemõõtmelist printimist kasutatakse kiirprototüüpimiseks peaaegu kõigis tööstusharudes[6]: alates ehte- ja meditsiinitööstusest, lõpetades kosmosetööstusega.[7] Kolmemõõtmeline printimine on kasutust leidnud ka arheoloogias väärtuslikest esemetest koopiate valmistamisel. Antud juhul tehakse algsest esemest 3D-skanneriga mudel arvutisse ning seejärel prinditakse mudelist koopia. Kriminoloogias on eelnevalt kirjeldatud tehnoloogiat kasutatud kannatada saanud asitõendite taastamiseks. 2015. aasta detsembris kasutas austraallasest neurokirurg Ralph Mobbs 3D-printerit oma patsiendi Drage Josevski kaelalülist proteesi tegemiseks, kuna neurokirurg tahtis luuvähi tekitatud kasvaja käes vaevleva patsiendi elu päästa. Operatsioon õnnestus ning pärast pool aastat kestnud operatsioonijärgsete söömis- ja rääkimishäireid patsient tervenes.[8]
Detailide lahutusvõimet kirjeldavad paigaldatava kihi paksus ja selle täpsus valmistatava detaili läbilõike suhtes. Kihtide paksused jäävad 100 mikromeetri suurusjärku ning tasapinnaline täpsus on 50–100 mikromeetri vahel, mis on võrreldav tavalise laserprinteri eraldusvõimega. Prinditud detailide mõõtmed on üldiselt 50×50×50 cm suurusjärgus. Suurimad seni ühes tükis prinditud detailid on mõõtmetega 200×70×95 cm. EADS korporatsioonil on plaanis olnud hakata tootma komposiitmaterjalist lennukidetaile, mis oleks valmistatud kolmemõõtmelise printimise tehnoloogiaid kasutades. Antud juhul oleks mõned detailid kuni 35 m pikad.[9]
Sõltumata sellest, kas 3D-printimise tehnoloogiad jõuavad tavakasutajate kodudesse või mitte, on 3D-printeritel suur tulevikupotentsiaal. Järgnevalt on toodud mõned näited tehnoloogia tulevikust.[3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.