Koonuselõige
From Wikipedia, the free encyclopedia
Koonuselõige ehk koonuslõige on joon, mis tekib, kaksikkoonuse (pinna) lõikamisel tasandiga. Kaksikkoonus on selline geomeetriline kujund, kus kaks koonust, mis asuvad samal sümmeetriateljel puutuvad tippudega kokku, moodustades ühise tipu. Tegemist on koonustega, millel põhi puudub. Kaksikkoonuse külgpinda moodustavaks sirgeks on lõpmatult pikk sirge.
Kui lõikepind sisaldab koonuse tippu, siis lõige on kas punkt, sirge või lõikuvate sirgete paar. Selliseid koonuste tippu läbivaid tasandi lõikeid nimetatakse koonuselõigete kidunud lahenditeks. Kui lõikepind ei sisalda koonuse tippu, siis tekib ellips, parabool või hüperbool. Traditsiooniliselt vaadeldakse koonuselõigetes ringjoont kui ellipsi erijuhtu, kui ellipsit, mille ekstsentrilisus on 0.
Seda, et siis tekivad tõesti need geomeetriliste kohtadena tasandil defineeritud jooned, saab ilma arvutusteta tõestada Dandelini kerade abil.[1]
Koonuselõiget võib vaadelda ka kvadriku kahemõõtmelise erijuhuna ning kirjeldada koonuselõike üldvõrrandiga, mis on 2. astme võrrand.