Lasnamäe Vangla
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lasnamäe Vangla, ka Karistusvangimaja oli kinnipidamiskoht Tallinnas, Sikupilli asumis Suur-Tartu maantee 85 (Katusepapi tänava vahel).
Kinnipidamiskoht asutati 19. sajandil Venemaa keisririigi ajal Tallinnas Lasnamäel, mis algselt oli rajatud Kroonuhospidalina, kuid kuna paksud paekiviseinad põhjustasid patsientide seisundi halvenemist, müüdi hoone 1869. aastal Tšernjaginile elamuks.
Aastatel 1883–1885 asus hoones Eestimaa karistusvangla[1]
1886. aastal ostis riik tema pärijatelt selle maja ning sinna asutati naistevangla, mida rahvapäraselt nimetati Tšernjagini vanglaks, hiljem ka Sirinaks.[2] Venemaa keisririigi lõpuaastail asus Suur-Jurjevi maantee (vene k Болшая Юревская шоссе) 75 (Ревельская Срочная Тюрьма). Vangla juures asus ka õigeusu kiriku kirik (vene k. Церковь мученицы Евгеніи).
1918. aasta detsembri keskel loodi Kohtuministeeriumi juurde Vangimajade Peavalitsus ning tegevust alustas Tallinna Karistusvangla.
1920. aastate lõpus oli vanglas 12 15-20 m2 kambrit, milles oli kokku 175 voodikohta.
1928. aastal ehitati vangla kõrvale vana haigemaja kohale naistevangla kahekorruseline korpus, kus oli 150 voodikohta.
20. sajandi esimesel poolel asus kinnipidamishoones aadressil Suur-Tartu maantee 97, Tallinna Karistusvangla, 1936–1940 Tallinna Lasnamäe Vangla, 1941–1944 Tallinna Vangimaja, Eesti NSV ajal ENSV SARK/ENSV SM vangla nr 2 (Ülemiste ehk Lasnamäe (etapi)vangla[3]). Vangla peamine ülesanne oli vangide kinnipidamine kuni nende saatmiseni töölaagritesse ja -kolooniatesse.[4]
Hiljem asusid hoonetes Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti Politsei haldusasutused ja 1990. aastast kui moodustati ENSV Siseministeeriumi Parandusliku Töö Valitsuse baasil Kohtuotsuste Täitmise Amet ning seejärel Justiitsministeeriumi Riiklik Kinnipidamiskohtade Amet.