Tallinn
Eesti Vabariigi pealinn / From Wikipedia, the free encyclopedia
Tallinn on Eesti pealinn. See paikneb Läänemere idaosas asuva Soome lahe lõunakaldal, Tallinna lahe ääres. Ühtlasi on Tallinn Eesti suurim linn ja Põhja-Eestis paikneva Harju maakonna halduskeskus.
See artikkel räägib linnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tallinn (täpsustus). "Reval" suunab siia, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Reval (täpsustus). |
Tallinn | |
---|---|
Ülevalt paremalt päripäeva: Kadrioru loss, kesklinna kõrghooned, Kaulbarsi palee koos Tallinna toomkiriku ja raekoja torniga, vaade vanalinnale, Kumu kunstimuuseum, Tallinna linnamüür. | |
| |
Pindala | 159 km² (2017)[1] |
Elanikke | 461 346 (1.01.2024)[2] |
| |
EHAK-i kood | 0784[3] |
Koordinaadid | 59° 26′ N, 24° 45′ E |
1238. aastast pärineb Tallinna enne 20. sajandit maailmas üldlevinud nime[4] (algselt alamsaksa keelest pärit nimekuju) Reval esimene teada olev mainimine (koos linnakodanikega, ladina keeles civitas Revaliensis). 15. mail 1248 sai Tallinn Lübecki linnaõigused. 1285. aastal sai Tallinnast Hansa Liidu liige – kõige põhjapoolsem hansalinn – mis viis mõjuvõimu kiirele kasvule Läänemere kaubanduses ning 14.–16. sajandil arenes Tallinnast strateegilise asukoha tõttu Põhja-Euroopa oluline idakaubandust juhtiv sadamalinn.
Tallinna vanalinn, mis koosneb kõrgendikul asuvast Toompeast ja all-linnast, moodustab oma tornistiku ja linnamüüriga ühe Euroopa kõige paremini säilinud keskaegse sadamalinna, mille kaitsesüsteemid kuulusid oma aja tugevaimate hulka. Vanalinn oma praegustes piirides kujunes välja 14. sajandi keskpaigaks. Vanalinna piirkond lisati 1997. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.[5] 2011. aastal oli Tallinn koos Soome ajaloolise pealinna Turuga Euroopa kultuuripealinn.
Tallinn hõlmab tänapäeval 159,31 km² suuruse maa-ala, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks, mis jaotuvad omakorda 84 asumiks. Linna halduspiiridesse kuuluvad ühtlasi Ülemiste ja Harku järv ning Aegna saar. Rahvastikuregistri andmeil elab Eesti suurimas linnas 1. jaanuari 2019 seisuga 453 033 inimest. See tähendab, et iga kolmas Eesti elanik on end tallinlaseks registreerinud. Linna elanikkonna enamuse moodustavad nüüdisajal eestlased.
Kesklinnast lääne pool asuvad Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi asum, neist kaugemal Paljassaare (Paljassaare poolsaarel) ja Kopli (Kopli poolsaarel), Harku järvest lõunas Väike-Õismäe ja Mustamäe, mis asuvad kunagistel Kadaka küla maadel. Idakaares paikneb Tallinna suurim park Kadriorg, mille kohal paekaldal asuvad Ülemiste ja Lasnamäe, kaugemal kirdes, Pirita jõe orus, Kose ja Pirita, Viimsi poolsaarel lõpeb linn Merivälja ja Mähe aedlinnaga. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinn, kus eristatakse Rahumäed, Männikut, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat ja muid paikkondi. 1960. aastatel alustati elamupiirkondade arendamist Mustjõe, Tondi ja Mustamäe piirkonnas, 1971. aasta generaalplaani alusel aga 1970. aastatel Väike-Õismäel ja 1980. aastatel Lasnamäel.
Linna esmamainimise ajaks peetakse aastat 1154, mil Sitsiilia kuningriigi kuninga Roger II õukondlane araablane Muḩammad al-Idrīsī joonistas maailmakaardile Soome lahe äärse asula qlwry või flwry. Seda on loetud ka kui Kaleverü või Qaleweny. Linnustatud Toompea klindi saarlava (Härjänpää) lähedal paiknevat muistsete eestlaste küla peetakse tänapäeva Tallinna esmaseks asulaks, mille lähikonnas asus lisaks sadamakoht.
Ajaloolised nimed
Tallinna kohal asunud asula üks oletatav muinasaegne nimekuju Kolõvan (Колывань) esineb vanavene kroonikates ehk leetopissides ja selle lähteks on pakutud eesti mütoloogiast tuntud Kalevi nime. Kõrgkeskaegne nimi Lindanise (Lydanise, Lyndanise, Lyndanisse, Lindanäs vms) viitab taanlaste poolt Läänemere ristisõdade käigus 1219. aastal hõivatud muinaseestlaste linnusele praeguse Toompea kohal. Keskaegse linna alates 13. sajandist rohkem tuntud nimi oli Reval, mis tuletati linna ümbritsenud muinaseestlaste maakonna Revälä (ladinapäraselt Revalia) nimest. See kohalike sakslaste eelistatud ja paljudesse teistesse keeltesse (sh vene keelde kujul Revel' (Ревель)) levinud nimi oli kuni iseseisva Eesti riigi sünnini 1918. aastal Tallinna ametlik nimi. Rahvusvaheliselt (eriti Saksamaal) oli Reval kohati ametlikult kasutusel kuni teise maailmasõja lõpuni.
Praegune nimi
On arvatud, et praegune nimekuju tähendas varem Taanilinnust (Tanin Lydna ja Talyna). Praeguse nime esialgne nimekuju esines esimest korda 1536. aastal kirja pandud sõnapaaris tallyna lynnhall. See pärineb Tallinna eestlaste esimesest säilinud truudusvandest Liivi ordu maameistrile Hermann von Brüggeneyle,[6] mille on üles kirjutanud raesekretär Johann Sulstorp ("Mynno toyuetann nynck wannu ssell surell owsall nynck wegkewell yssandell yssandell Harmen Brüggeney, teysse nyme kaess Hassenkamp Mester Saxa ordens lifflandi maell myn armall yssandell nynck selle awsall tallyna lynhall wagka nynck sanna kuelya olla kuy mynd jummall awitacko ninck theme kallis euangelium").[7] Esimest korda kasutas Pühavaimu koguduse pastor Johannes Kohsen selgetähelist Tallinna nime eestikeelses matuselaulus, mille kirjutas 7. detsembril 1670 Niguliste pastori Gotthard von Rentelni katkusurma puhul.[8] Eesti riigi loomisel 1918. aastal võeti vastse riigi pealinna nimeks seni ainult eesti keeles pruugitud nimi Tallinna, alates 1933. aastast Tallinn.
- Pikemalt artiklis Tallinna ajalugu
Tallinn muinasajal
2009. aasta väljakaevamistel Vabaduse väljakul leiti kiviaegse asustuse jälgi, mille vanuseks hinnati esialgu 4500–5500 aastat.[9] Mainitud on veel küttide võimalikke laagrikohti Härjapea jõe (Kivisilla eeslinn, praegune Tornimäe) ja Liivalaia tänava kandis.
Mõned varasemad uurijad on oletanud, et vallutuseelsel ajal oli Tallinna kohal muinaslinnus ja sadam koos nendega liituva turukoha, kauba-asula, vene ja skandinaavia kaubahoovide ja kirikutega. Väljakaevamistel pole siiski leitud kindlaid arheoloogilisi leide selle kohta, samuti ei maini kirjalikud allikad midagi peale muinaslinnuse. Vanimad leiud jäävad muinas- ja keskaja piirimaile ning nende kuulumist ühte või teise ajajärku pole võimalik kindlaks määrata.[10]
Keskaegne Tallinn
1219. aastal hõivasid Põhjala ristisõdade käigus Tallinna Taani kuninga Valdemar II väed, kes kindlustasid Toompea ning rajasid ka dominiiklaste ordu esialgse puukiriku. All-linnas tekkis Oleviste ja Niguliste kirikukihelkondi hõlmav kindlustatud tuumik. Sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovid kirikuga Sulevimäel, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal.
Linna asutamisajaks võib lugeda[viide?] 1230. aastat, mil mõneks ajaks linna hõivanud mõõgavendade ordu kutsus Ojamaalt (Gotlandilt) 200 Saksa kaupmeest, kes seadsid end sisse Toompea jalamil[11][12] ning kellele kindlustati kodanikustaatus ja vastavad õigused.[viide?]
15. mail 1248 võeti kasutusele Lübecki linnaõigus, pole teada, mis õigust oli enne rakendatud, see võis olla Riia õigus või ius estonicum. Hoolimata sellest, et Tallinn asus aastail 1219–1227 ja 1238–1346 Taani kuninga, 1227–1237 mõõgavendade ordu ja 1346–1347 Liivimaa ordu maadel ning et Toompeal toomkirikus paiknes ka Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkonna residents, oli Tallinn tegelikult Lübecki õiguse alusel iseseisev. Toompeal ja Toompea linnuses kehtis seevastu aga maa- ja rüütliõigus.
1265. aastal andis Taani kuninga Erik V ema ja Eestimaa asevalitseja Margrete Sambor käsu Tallinna esimese teadaoleva kaitseehitise, Margareti müüri, ehitamiseks.
Linna elu ja ehitustegevus hoogustus, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrvale kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete kui ka elamutena. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute asetus, mis on peaaegu muutumatuna säilinud siiani. Aastaiks 1310–1320 oli all-linn kujunenud välja nüüdse vanalinna piires, ulatudes põhja pool praeguse Tolli tänavani ning lõunaküljes Harju värava ees asetsenud vallikraavini. Loode-kagu pool piirnes linna hoonestus Tsistertslaste ordu ja Jutlustajate Vendade Ordu (dominiiklaste) kloostri kruntidega.[13] 1355. aastaks oli all-linn ümbritsetud täies ulatuses linnamüüriga, mis oli ühtlasi linna piir. Linnale kuulus ka maa-alasid väljaspool all-linna (linnamüüri).
1319. aastal kehtestas Taani kuningas Tallinnas kooliprivileegi, mis andis toomkiriku juhtidele (toomkapiitel) koolipidamise ainuõiguse ja keelas teiste koolide asutamise. Samal aastal on esimest korda mainitud ka Tallinna Toomkooli.
Pärast 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusu, mille Liivi ordu oli maha surunud, läksid ordu kätte Eestimaa hertsogkonna kõik tähtsamad Taani linnused: Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kuningas Valdemar IV müüs oma Eesti valdused 1346. aastal Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele u nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest. Saksa ordu pantis need valdused 1347. aastal Liivi ordule.
13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ja Hansa Liitu. Keskaegne Tallinn ongi tuntud eelkõige kui hansalinn, millele anti Hansa laokoha õigus 1346. aastal. Linna kaupmeeste kätte koondus oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Pärast Visby purustamist Taani poolt 1361. aastal kasvas Tallinna roll Läänemere idaosa kaubanduses ja poliitikas veelgi. Keskaega jäävat ajavahemikku 15. sajandi algusest kuni 16. sajandi keskpaigani võib pidada õitsvaks kuldajaks, mil Tallinnast sai Hansa Liidu idakaubanduse juhtiv linn.
16. sajandi keskel elas Tallinnas linnamüürist seespool arvatavasti 7000–8000 elanikku. Neile lisandus veel linnasarases paiknevate eeslinnade ehk alevite rahvastik.
14. septembril 1524 toimusid Tallinnas pildirüüsted. Mitmesajapealine sakslastest ja eestlastest koosnev märatsev rahvahulk tungis dominiiklaste Püha Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikusse, purustas seal pühapilte ja kujusid ning altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboleiks. 1525. aasta algul otsustas Tallinn eelistada uut (luterlikku) usutunnistust vanale, kuid see võeti ametlikult vastu alles 1530. aastail, pärast seda, kui Lübeck oli loobunud katoliiklusest protestantluse kasuks.
Tallinna kaubanduse allakäik 16. sajandi teises pooles oli põhjustatud Hansa kaubanduse üldisest soikumisest ja kauplemissuhete muutumisest. Langust põhjustas teatud määral ka Lübecki ja Tallinna vaen. Umbes 1516. aastast hiljem püüdsid Tallinn ja mingil määral ka Tartu takistada lüübeklaste vahetut kauplemist Liivi linnade tagamaadel. Tüli tulemusena suundusid Lübecki laevad Tallinnast mööda, otse Narva ja Viiburi, ning halvenesid linnade suhted.
Tallinn varauusajal
1558. aastal algas Vana-Liivimaa ja Moskva tsaaririigi vahel Vene-Liivi sõda, mis lõppes 1561. aastal. Liivi ordu viimane maameister Gotthard Kettler ei suutnud kaitsta Põhja-Eestit Moskva tsaaririigi ja tsaar Ivan Julma vägede eest. See ajendas Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkondi 4. juunil 1561 vanduma truudust Rootsi kuningale. 6. juunil andsid Tallinna all-linn ja kodanikud Rootsi kuningale Erik XIV-le ustavusvande ja tunnistasid vabatahtlikult Rootsi kuninga võimu Tallinna üle. Pärast mõnetist piiramist alistus ka Toompeal asunud endine Liivi ordu Tallinna ordulinnus. Rootsi kuninga võimu tunnistamise järel moodustati Rootsi kuningale alluvaist Põhja-Eesti aladest Eestimaa provints, mille keskuseks sai Tallinn, kus asus ka Eestimaa kuberner.
Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal, 1569. aasta juulis, saabus Tallinna lahele Taani ja Lübecki ühendatud laevastik, mis 13 päeva pommitas ägedasti reidilt linna, riisus sadama täiesti tühjaks ja sai sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva.
1570. aastal algas Põhja-Eestis uuesti sõjategevus, milles osalesid Rootsi väed ning Liivimaa kuningas Magnus, kes oli võimu nimel kogu Liivimaal Venemaa vasalliks hakanud. Sõjaga kaasnes esimene ja teine Tallinna piiramine, mille käigus rüüstati Tallinna eeslinnu ja ümberkaudseid maid ning purustati ka Pirita klooster. Hilisemates Rootsi-Poola sõdades oli sõjategevus Lõuna-Eestis ja Lätis, Tallinnani see ei ulatunud.
Rootsi kuningriigi koosseisus arenes Tallinna ja teiste mereäärsete linnade kaubandus turvaliselt ja jõudsalt, kuna Läänemeri oli muutunud Rootsi "sisemereks". Rootsi võimu kaitse all arenes kaubandus ka Narvas, sest sealt kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elavneva Venemaa-kaubanduse tagajärjel suurenes Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Tallinna asemel Narva Rootsi kuningriigi Läänemereprovintside pealinnaks.[14]
1700. aastal alanud Põhjasõja sõjategevus jõudis Tallinna alles 15. augustil 1710, mil Vene väed piirasid linna ümber, tõkestades toiduainete sisseveo ja joogivee saamise Ülemiste järvest. 45 päeva kestnud piiramise (ilma sõjategevuseta) jooksul hukkus katku ja nälga enamik (90%) linna garnisoni ja linnaelanikke. 29. septembril 1710 alistusid Tallinn, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna Rootsi garnison Vene tsaar Peeter I vägedele.
Rootsi kuningriik loovutas Tallinna ja teised alad ametlikult Venemaa Keisririigile Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Tallinn ja Paldiski omasid Venemaa jaoks põhilist tähtsust sõjalise meresadamana keisririigi läänepiiril.
18. sajandi lõpp kuni 20. sajandi algus
1775. aastal kehtestati Venemaa keisririigis uus halduskorralduse seadus. Selle alusel moodustati 1783. aastal Tallinna kubermangu asemele Tallinna asehalduskord, mida juhtis kindralkuberner. Asehalduskord lõppes pärast Katariina II surma 1796. aastal, mil Venemaa keiser Paul I taastas endised haldusvormid ja moodustas Eestimaa kubermangu, mille kubermangulinn oli endiselt Tallinn.
18. sajandi viimasel veerandil, keisrinna Katariina II valitsemisajal, kehtestati Läänemere kubermangude linnades vene keele õpetamise kohustus. Riigi rahastatavaid koole hakati nimetama rahvakoolideks.
Tallinna arengut piiras Riia sõjakuberneri ja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri markii Filippo Paulucci 14. aprilli 1825 ehitusmäärus, mis kitsendas ehitustegevust Tallinna kindluses ja eeslinnades. Tallinna kindluse ümbrus oli jaotatud neljaks kindluse-eelseks piirkonnaks (Festungs-Distanzen). Tallinna kui Venemaa keisririigi Balti laevastiku baasi kindlustamiseks ehitati sõjasadama kaitseks Tallinna lahe äärde keiser Nikolai I korraldusel aastail 1829–1840 Kaitsekasarm. Ehituspiirangud tühistati alles pärast 1. jaanuari 1858, mil Tallinn kustutati Venemaa kindluste nimekirjast.
19. sajandil asutati Drümpelmanni masinatehas (1828), Jürgensi masinatehas (1858), Friedrich Wiegandi masinatehas (1859), Franz Krull Krulli masinaehitustehas (1865), Makarovi ja Grafi saeveski (1876), V. Roseni masinatehas (1877), Tallinna pärmivabrik (1878), Neudorfi mehaanikatöökoda koos malmivaluga (1878), Lutheri mööblivabrik (1880), E. Lausmanni masinatehas (1881), Eduard Johansoni Tallinna paberivabrik E. J. Johanson (1887), Volta masinatehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku (1826–1893) asemele E. Osse ja Ko tselluloosivabrik (1894–1912) ja Dvigateli vagunitehas (1899).
Tööstuse arengule aitas kaasa ka raudteevõrgu areng. 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad Narva ja Gattšina kaudu Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Balti jaam ei olnud esialgu tupikjaam, vaid läbisõidujaam, kust raudtee läks edasi Admiraliteedi basseinist möödudes Tallinna sadamasse. Samal ajajärgul hakati arendama ka ühistransporti, 24. augustil 1888 avati Tallinnas hoburaudtee.[15]
20. sajandi alguses töötas keisririigi Admiraliteet välja sõjalaevastiku uuendamise plaani, mille tulemusena asutati Tallinnas, kui Balti laevastiku põhibaasis, uued laevaehitus- ja remonditehased: Bekkeri laevatehas – Bekkeri sadamas; Vene-Balti laevaehitustehas, Vene-Balti sadamas Kopli poolsaarel; Noblessneri laevatehas – Peetri sadamas.
20. sajandi alguses olid Eestis, sh Tallinnas töölismeeleavaldused.
20. sajandi alguses muutus Eesti ja Tallinna elanikkond endisest seisuslikust ühiskonnast kodanikuühiskonnaks. 19. sajandi lõpul alanud Venemaa keisririigi venestamispoliitika tulemusena nõrgenes senine baltisaksa aadelkonna ülemkihi võim. Vene linnaseadusega said Tallinnas linnakodaniku õigused ka eestlastest elanikud. Selle tulemusel valiti 1906. aastal esimest korda vene ja eesti linnavolikogu koalitsiooni kandidaat Voldemar Lender (linnapea 1906–1913).
Tallinn 20. sajandil
1918. aasta 24. veebruarile eelnenud ööl teatati enamlastele, et pärast Brest-Litovskis katkestatud rahukõnelusi on Eestimaa loovutatud Saksa vägedele. Suur osa enamlasi põgenes seda uudist kuuldes linnast 24. veebruari pärastlõunal. Enamlaste põgenemise ja Saksa vägede saabumise vahele jäänud lühikese võimuvaakumi jooksul moodustati Estonia teatrihoone lähedal asuvas pangahoones ajutine võimukeskus. Tallinnas loeti iseseisvusmanifest esimest korda ette 25. veebruari hommikul. Pärnus oli seoses Saksa vägede saabumisega Päästekomitee nimel Eesti Vabariik välja kuulutatud juba 23. veebruaril.[16]
Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta veebruarist novembrini. 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik August Winnig Eesti Vabariiki de facto kuni rahukonverentsini. 22. novembril 1918 pani Punaarmee toime esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid Saksa väed lõid Kulgu lahingu käigus rünnaku tagasi ja seejärel taandusid. 28. novembril 1918 alanud Eesti Vabadussõjas taandus Eesti Rahvavägi 1919. aasta jaanuari alguseks Tallinnast 40 km kaugusele ning läksid seejärel vastupealetungile. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik admiral Sir Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel, kes turvas linna Nõukogude Venemaa Balti laevastiku eest. Tallinnast sai iseseisva Eesti Vabariigi pealinn.
1924. aastal püüti läbi viia 1. detsembri riigipöördekatset.
1930. aastate teisel poolel töötas Tallinna Linnavalitsus välja uued linnaarenduse põhimõtted, kuna tänavad omasid ilmelt ebaühtlast, isegi korratut kuju, kuna üksteise kõrvale on ehitatud väga erineva kõrgusega hooneid. Et seda tulevikus vältida ja anda ehitustegevusele vastav suund, töötas Tallinna linnavalitsus välja peatänavate ruumilise mõju kujundamise projektid, määrates kindlaks ehitatavate hoonete kõrgused.
1940. aasta Eesti okupeerimisel ja sellele järgnenud annekteerimisel oli Tallinnal kui pealinnal ja riigi haldusasutuste hõivamisel eriline koht. Tallinnas viidi läbi 21. juunil 1940 nõukogude võimu kehtestamist toetav "töörahva manifestatsioon" Vabaduse väljakul ning meeleavaldus Kadrioru lossi ees. Tallinnas Laial tänaval asunud NSV Liidu saakonna rõdult tervitasid "tööliskolonne" NSV Liidu saatkonna töötajad ja eesti kommunistid.
1940. aastal liideti Tallinna linnaga Nikolai von Glehni väljaarendatud Nõmme.
Saksa väed sisenesid Eesti territooriumile 1941. aasta 7. juulil operatsiooni "Barbarossa" raames. Eesti Omakaitse vabatahtlike üksuste toel hõivasid Saksa üksused 28. augustil Tallinna. Septembris 1941 Saksa okupatsioonivägede poolt Eestis tsiviilvalitsemise teostamiseks Tallinnas ametisse seatud Eesti Omavalitsust asus juhtima Hjalmar Mäe.
1944. aasta 9. märtsi õhtul ja ööl vastu 10. märtsi toimunud õhurünnak, mida tunneme märtsipommitamise nime all, tekitas Tallinnas märkimisväärseid purustusi. Sealhulgas hävis täielikult 1400 elumaja ning kannata sai veel üle kolme tuhande. Peavarju kaotas 20 tuhat elanikku.[17]
19. septembril 1944 toimus Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones Otto Tiefi valitsuse esimene istung. Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. 20. septembri pärastlõunal võttis Toompea lossi eestlastest valvemeeskond Pika Hermanni tornist maha haakristiga lipu ja heiskas sinimustvalge. 21. septembri õhtupoolikul linna tabanud Nõukogude õhurünnak oli tugevaimaks pommilöögiks Tallinnale pärast 9. märtsi pommitamist. Nõukogude okupatsiooniväed jõudsid Saksa vägedest maha jäetud Tallinna 22. septembril.
1949. aasta kevadel toimus uus massiküüditamine, mille käigus saadeti Eestist välja üle 20 000 inimese. Tallinlasi oli nende hulgas umbes 1000. Küüditamisele järgnes 1950. aasta märtsis EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, mis viis lõpule poliitilise pöörde. Industrialiseeritud ehitusviis aitas leevendada eluruumipuudust, mille põhjuseks oli linna kiire kasv. Lisaks loomulikule iibele umbes 2000 inimest aastas kolis linna igal aastal veel umbes 9000 inimest, kes said tööd tänu tööstuse arendamisele. Neile uutele elanikele oli vaja leida elamispind. Pärast sõda saabus Tallinna inimesi ka teistest liiduvabariikidest. 1934. aastal moodustasid eestlased 85,6% rahvastikust. Esimese sõjajärgse rahvaloenduse ajaks 1959. aastal oli nende osakaal vähenenud 60,2% peale.
1980. aastal toimusid Tallinnas olümpiamängude purjetamisvõistlused. Tänu sellele ehitati Tallinna mitu uut taristuhoonet ja muud -rajatist. Tallinn sai Viru hotelli lähedusse uue peapostkontori ja 26-korruselise Olümpia hotelli, lisaks ehitati välja Pirita tee ühes Pirita jõe uue sillaga. Pirita linnaosa sai rikkamaks telefonikeskjaama, rannahoone ja kloostrivaremetesse kujundatud vabaõhulava võrra. Tallinna sadama lähistele ehitati Tallinna linnahall: peaaegu 5000 pealtvaatajakohaga kontserdisaali ja 1981. aastal valminud 3000 pealtvaatajakohaga jäähalliga. Osalt seoses olümpiamängude eel toimuvate ehitustöödega hakkas teistest Nõukogude Liidu piirkondadest pärit inimeste juurdevool 1970. aastatel uuesti kasvama. 1979. aastaks oli eestlaste osakaal Tallinna elanike hulgas vaid 52%.
1987. aasta 23. augustil avaldas üle 2000 inimese Toompea nõlval Hirvepargis meelt Molotovi-Ribbentropi pakti vastu (Hirvepargi miiting). Tallinna vanalinna päevadest kasvasid välja öölaulupeod. Vanalinna päevade viimasel, 14. juuni õhtul, mis on ühtlasi 1941. aasta juuniküüditamise aastapäev, kogunes Tallinna lauluväljakule üle 100 000 inimese. Mõni päev hiljem nimetas Heinz Valk toimunut kultuurilehes Sirp ja Vasar laulvaks revolutsiooniks. Sellega sai iseseisvusliikumine endale nime ning missiooni jääda rahumeelseks. 23. juunil tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium sinise, musta ja valge eesti rahvusvärvideks. 11. septembril korraldas Rahvarinne Lauluväljakul ürituse "Eestimaa laul", millest võttis osa 250 000 – 300 000 inimest. Seal nõuti esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu suure häälteenamusega vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kinnitati Eesti seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste ees. 3. märtsil toimus Eestis referendum, millest võttis osa 83% elanikest ning 77% neist, sealhulgas märkimisväärne osa mitte-eestlastest, olid iseseisvuse poolt. Sellest lähtuvalt otsustati kuulutada Eesti iseseisvus taastatuks. Taasiseseisvumise otsuse võttis parlament vastu 20. augustil 69 poolthäälega ja ilma ühegi vastuhääleta. Esimene Lääne-Euroopa riik, mis uut riiki tunnustas, oli Island. Seetõttu kannab Tallinnas asuv Välisministeeriumi esine plats praegu Islandi väljaku nime.
Tallinn asub Soome lahe lõunakaldal Loode-Eestis. Tallinna geograafiline kese asub Tallinna lahe äärse Balti klindi paejärsakul, linna kogupindala on 159,3 km². Linna halduspiiresse jäävad Ülemiste ja Harku järv ning Aegna saar. Linna kõrgeim punkt (66,6 m[18] üle merepinna) on Pääsküla prügimäel. Tallinna ranniku pikkus on 46 kilomeetrit ning see hõlmab kolme suurt poolsaart: Kopli, Paljassaare ja Kakumäe. Tallinnas asub mitu avalikku randa: Pirita, Stroomi, Kakumäe, Harku ja Pikakari.[19]
Geoloogiline ehitus
Tallinn asub rannikumadaliku ja Harju lavamaa ning neid eraldava Põhja-Eesti paekalda alal. Lasnamäel moodustab paekallas kuni 30 m kõrguse panga, mis Nõmme ja Ülemiste piirkonnas on aga liiva alla mattunud. Paekallast läbib neli pinnakattesse mattunud ürgorgu: Harku (143,2 m), Lilleküla-Pelguranna (123,4 m), Kesklinna (81 m) ja Mähe (129,3 m). Orud on täitunud jääaja moreeni, glatsiofuviaalse liiva ja kruusa ning jääjärvelise savi ja mereliivaga.[20]
Tallinna alune maapind koosneb eri vanuse ja koostisega kivimitest ja setetest. Kõige nooremad on Kvaternaari setted. Mõned neist on väärtuslikud, sest aitavad kaasa põhjaveekihi tekkele. Väärtuslikud on ka liiv ja kruus, sest neid kasutatakse palju ehitustel. Tugev settekivipinnas, millesse on tekkinud hiljem mattunud ürgorud, pärineb Ediakaara, Kambriumi ja Ordoviitsiumi ajast. Paljandeid moodustavad kaks kõvemate settekivimite kihti: ordoviitsiumi lubjakivi, mis moodustab Põhja-Eesti panga, ja sellest allpool lasuv kambriumi liivakivi, mis moodustab panku Rocca al Mares, Kalamajas jms. Settekivipinnase all on kivistised Fennoskandia kilbilt, mis pärinevad paleoproterosoikumist ehk on oluliselt vanemad kui eelnimetatud kihid. Need kivimid ei paljastu kuskil Eestis.[21]
Kliima
Tallinn-Harku ilmastikuandmed (1991–2020) | |||||||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Andmestik | Jaanuar | Veebruar | Märts | Aprill | Mai | Juuni | Juuli | August | September | Oktoober | November | Detsember | Aasta |
Absoluutne maksimum (°C) | 9,2 | 8,7 | 15,9 | 27,2 | 31,4 | 31,1 | 34,3 | 34,2 | 28 | 20 | 13,7 | 11,6 | 34,3 |
Kõrgeim keskmine temperatuur (°C) | −0,7 | −1 | 2,8 | 9,5 | 15,4 | 19,2 | 22,2 | 21 | 16,1 | 9,5 | 4,1 | 1,2 | 9,9 |
Keskmine temperatuur (°C) | −2,9 | −3,6 | −0,6 | 4,8 | 10,2 | 14,5 | 17,6 | 16,5 | 12 | 6,5 | 2,0 | −0,9 | 6,4 |
Madalaim keskmine temperatuur (°C) | −5,5 | −6,2 | −3,7 | 0,7 | 5,2 | 9,8 | 13,1 | 12,3 | 8,4 | 3,7 | −0,2 | −3,1 | 2,9 |
Absoluutne miinimum (°C) | −29,4 | −27,3 | −21,2 | −12 | −5 | 0 | 4,0 | 3,2 | −4,1 | −10,5 | −18,8 | −24,3 | −29,4 |
Keskmine sademete hulk (mm) | 56 | 40 | 37 | 35 | 37 | 68 | 82 | 85 | 58 | 78 | 66 | 59 | 700 |
Päikesepaiste kestus (h) | 29,7 | 58,8 | 148,4 | 217,3 | 306 | 294,3 | 312,1 | 255,6 | 162,3 | 88,3 | 29,1 | 20,7 | 1922,7 |
Suhteline õhuniiskus (%) | 89 | 86 | 80 | 72 | 69 | 74 | 76 | 79 | 82 | 85 | 89 | 89 | 81 |
Allikas: Riigi Ilmateenistus[22][23][24][25][26] 21. august 2022 |
3. jaanuaril 2010 mõõdeti Tallinnas lumikatte paksuseks 62 sentimeetrit, millega püstitati pealinna uus ilmarekord. Seni oli lumikatte suurim paksus Tallinnas olnud 59 sentimeetrit, mis mõõdeti 18. märtsil 1968. 31.12.1978 mõõdeti Tallinn-Harku ilmajaamas õhutemperatuur –32,2 °C, mis on püsinud senini linna külmarekordina. 29.07.2018 mõõdeti samas 34,2 °C, mis on peaaegu võrdne 1994. a kuumarekordiga (30.07.1994 mõõdeti 34,3 °C).
Veestik
Tallinn asub Tallinna lahe lõunarannikul. Tallinna laht asub Soome lahes ning on üks Eesti sügavamaid lahtesid suurima sügavusega ligi 100 meetrit. Tallinna lääneservas asub Harku järv, mis on kunagine Läänemere osa. Umbes 2000 aasta eest eraldus see maapinna kerkimise tõttu omaette veekoguks. Harku järvel harrastatakse kalapüüki, suplust ja veesporti. Tallinna kesklinna alt voolab läbi endine Härjapea jõgi, mis 1936. aastal haisu tõttu torudega maa sisse suunati.[27] See algas Ülemiste järvest ning voolas läbi kesklinna Tallinna lahte. Tegemist oli Tallinna veerikkaima jõega. Praegu annavad jõe maa-alusest olemasolust märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu. Tallinnas Pirital suubub Tallinna lahte 99 kilomeetri pikkune Pirita jõgi. Osa Pirita jõe veest suubub Ülemiste järve. Pirita jõel on võimalik tegeleda veespordiga. Tallinna kaguosas Kesklinna linnaosas asub Ülemiste järv, mille pindala on 9,6 km² ja sügavus kuni 6 meetrit. Ülemiste järvest saab Tallinn alates 14. sajandist vett. Ülemiste järve kõrval asub Tallinna lennujaam, seetõttu on kahel korral tehtud järve jääle hädamaandumine ning ühel korral on purilendur kukkunud järve.[28][29]
Tallinna linnaosad
- Pikemalt artiklis Tallinna linnaosad
Tallinn on jagatud kaheksaks linnaosaks. Linnaosavalitsused on institutsioonid, mis oma linnaosas täidavad Tallinna seadusandluse põhjal neile kindlaks määratud funktsioone. Igat linnaosa juhib linnaosavanem. Linnaosavanema nimetab ametisse ja vabastab ametist linnavalitsus linnapea ettepanekul.[30] Linnaosavalitsuste eesmärk on nõustada linnavalitsust ja linnavolikogu linna piirkondade juhtimise osas.[16]
Tallinna asumid
- Pikemalt artiklis Tallinna asumid
Tallinna kaheksa linnaosa jagunevad kokku 84 asumiks. Mitmes asumis on omakorda määratletud ka allasumid (näiteks Vanalinna asumi allasumid on all-linn ja Toompea).[31] Asumite nüüdisaegsed nimed ja piirid pandi paika 1991. aastal. Siis püüdis Tallinna nime komisjon koostöös ajaloolastega taastada teise maailmasõja eelset territoriaalset jaotust, kus see võimalikuks osutus.[31]