Liebigi reegel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Liebigi reegel ehk miinimumreegel on seaduspärasus, mille kohaselt taimede kasvu piirab eelkõige see taimetoiteelement, mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim[1].
Seaduspärasuse sõnastas küll oma põllumajandusteemalistes töödes Carl Sprengel (1828), kuid laiema tähelepanu alla tõi selle seaduspärasuse Justus von Liebig.
Hiljem on Liebigi reeglit oluliselt täiendatud (Mitscherlichi reegel, Shelfordi reegel).