Magnetostriktsioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Magnetostriktsioon on ferromagnetiliste materjalide omadus muuta magnetvälja toimel oma mõõtmeid (analoogiliselt pieso-pöördefektiga).[1]
![Thumb image](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/a/af/Magnetostriction_by_Zureks.gif/320px-Magnetostriction_by_Zureks.gif)
Efekti täheldas esimest korda James Joule 1842. aastal, uurides raua proove.[2] Magnetostriktiivne efekt ilmneb lisaks näiteks niklil, nikli-raua sulamitel ja mõnel ferriidil (näiteks NiFeO4).
Ferromagnetilistes südamikes põhjustab magnetostriktiivne efekt sisemisi hõõrdejõude, mis omakorda tekitab südamikes soojuslikke energiakadusid. Samuti põhjustab efekt trafodes madalasageduslikku suminat.[3] (Listenⓘ)