Merejää
From Wikipedia, the free encyclopedia
Merejää on merevee külmumisel moodustuv jää[1]. See moodustub, kasvab ja sulab meredes ja ookeanides.
Merejää erineb füüsikaliste omaduste poolest mageveekogu pinnal moodustuvast jääst[1]. See erineb kõikidest teistest jäävormidest (liustikud jt) oma soolase tekkimiskeskkonna poolest.
Merejää põhivormid on kinnisjää ja ajujää[1].
Arktika meredes võib merejää (üheaastase) paksus olla kuni 2 m, Eesti merevetes kuni 1 m[1].
Vee jäätunud oleku tihedus on väiksem vedela oleku tihedusest, sellepärast püsib jää veepinnal. Merejää katab umbkaudu 7% Maa pindalast, 12% kogu maakera ookeanidest. Peamised paiknemisalad on Arktika ja Antarktika. Merevesi hakkab oma soolasuse tõttu jäätuma keskmiselt −1,8 kraadi juures. Merejää ei ole pidev ühtlane mass, vaid pigem keeruka pinna ja omavaheliste ühendustega, mis võivad suuresti varieeruda väga väikesel alal. Merejää on üldiselt kaetud lumega, mis töötab isolaatorina, vähendades suvel sulamist.[2].[3].