Mesindus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Mesindus on mesilaste pidamine mesindussaaduste saamise ja õite tolmeldamise eesmärgil.
Mesindussaadused on mesi, taruvaik, õietolm, suir, mesilasmürk ja mesilasvaha.
Mesindus on vanimaid loomakasvatusharusid.
Mesitarude kogumit nimetatakse mesilaks.
Eesti mesinikud on koondunud järgmistesse organisatsioonidesse: Eesti Kutseliste Mesinike Ühing, Eesti Meetootjate Ühendus, Eesti Mee Ühistu, Eesti Mesilaste Tõuaretajate Selts, Eesti Mesinduse Koostöökogu ja Eesti Mesinike Liit.
Eesti Mesinike Liidu hinnangul on Eestis umbes 40 000 mesilasperet, neist oli 15. maiks 2011 PRIA-s registreeritud aga vaid 6654. 2010. aastal registreeriti tähtajaliselt 6943 mesilasperet ning hilinemisega talveks kokku umbes 13 000 peret.[1]
Statistikaandmetel oli 2013. aastal Eestis 5469 majapidamist, kus peeti mesilasi. Suurem osa ehk 70% neist olid kodumajapidamised, kes toodavad oma tarbeks, ning 30% olid põllumajanduslikud majapidamised, kus toodetakse mett müügiks. Mett müügiks tootvaid mesinikke oli Eestis 2013. aastal 1650. Suurem osa (86%) neist olid füüsilised isikud, 14% juriidilised isikud. Kui üldiselt müügiks tootvate mesinike arv pidevalt väheneb, siis juriidiliste isikutena tegutsevate mesinike osakaal on kasvutrendil. Regionaalselt oli mesilasperedega põllumajanduslikke majapidamisi 2010. aastal enam Võru-, Tartu-, Pärnu-, Viljandi- ja Jõgevamaal. 2015. aasta 12. mai seisuga oli Eesti Mahepõllumajanduse registris 29 mesinikku, kes pidasid mahemesilasi. 2014. aastal oli mesilasperede arv Statistikaameti andmetel 44 000 ja 2015. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlusandmete kohaselt arvutatuna 48 000.[2]