Mürkmadu
From Wikipedia, the free encyclopedia
Mürkmadu on madu, kes saakloomade püüdmisel ja enesekaitseks röövloomade ehk vaenlaste vastu eritab, valdavalt hammustuse ajal, lõualuudel paiknevate mürgihammaste kaudu mürgist süljenäärmete eritist – sülge.
See artikkel räägib maost; Rex Stouti raamatu kohta vaata artiklit Mürkmadu (Stout). |
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2007) |
Mürkmadusid leidub sugukondades mürknastiklased, rästiklased, merimadulased, pinnaserästiklased jt.
Mürkmadu on suhteline mõiste, kuna ka tagamürgihammastega maod eritavad saakloomadesse mürgina toimivat eritist.
Mürkmadude hammustuse käigus organismi sattuv süljenäärmete nõre ei oma mürgilaadset toimet mitte kõikidele organismidele ühetaoliselt. Nii võib Hoplocephalus perekonna maoliigi Hoplocephalus curtus isendi hammustus inimesele surmav olla, kuid Hoplocephalus variegatus ei ole surmav isegi väikestele neljajalgsetele ja inimesel põhjustab üksnes peavalu.[1]
Ka arenenud mürgiaparaadi olemasolu ei ole mitte alati mürkmao tunnuseks, nii on Trimesuri perekonda liigitatud madudel võimsam mürgiaparaat kui surmavalt mürgistel Naga-madudel (tänapäeval Naja), kuid surmav on nende hammustus üksnes väikestele saakloomadele.[1]
Enamik Colubridae sugukonna madusid on mürgitud või poolmürgised (liivamadu jt), kuid seda tuleb mõista nii, et nad pole üldjuhul inimesele ohtlikud peamiselt oma suu ja hammastiku ehituse tõttu. Aga nende hulgas on ka inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavaid, näit bumslang.[2]
Osadel Colubridae sugukonna madudel puuduvad ülalõua eesosas nn pidevalt püstised kanaliga hambad (inglise erect grooved fang), osadel on nimetatud hambad ülalõua eesosas olemas ning sugukonnas leidub ka madusid, kellel kanaliga hambad paiknevad ülalõua tagaosas.[3]