From Wikipedia, the free encyclopedia
Naomi Klein (sündinud 8. mail 1970) on Kanada publitsist ja aktivist, keda tuntakse ta poliitiliste analüüside ja globaliseerumise kriitika järgi.
Kleini kuulsaimad raamatud on rahvusvaheline bestseller "No Logo" ja neoliberalismi kriitika "The Shock Doctrine". Ajakiri The New Yorker on Kleini nimetanud "kõige nähtavamaks ja mõjukamaks ameerika vasakpoolseks – nagu Howard Zinn ja Noam Chomsky kolmkümmend aastat tagasi".[1]
Naomi Klein sündis Montréalis ja kasvas üles juudi perekonnas. Kleini rahuaktivistidest vanemad on ennast nimetanud hipideks.[2] Nad kolisid 1967. aastal protestiks Vietnami sõja vastu USA-st Montreali.[3] Kleini ema, dokumentalist Bonnie Sherr Kleini, tuntakse ta pornograafiavastase filmi "Not a Love Story" järgi. Kleini isa, Michael Klein, on arst ja kuulub aktivistidest arstide organisatsiooni Arstid ühiskondliku vastutuse eest (Physicians for Social Responsibility).
Kleini isapoolsed vanavanemad olid kommunistid, kes pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist pöördusid Nõukogude Liidu vastu; 1956. aastaks olid nad kommunismi-ideed hüljanud. 1942 vallandati Kleini Disney animaatorist vanaisa Phil pärast Disney animaatorite streigis osalemist. Edasi suundus ta tööle laevatehasesse. Kleini isa kasvas üles ühiskondliku õigluse ja rassilise võrdsuse ideede keskel, kuid on öelnud, et tema jaoks oli "raske ja hirmutav olla kommunistide laps".[1]
Kleini abikaasa Avi Lewis töötab teleajakirjaniku ja dokumentalistina. Ka tema pärineb aktivistide perest. Paari esimene laps, poeg Toma, sündis 13. juunil 2012.
Kleini teismeliseaastad möödusid suures osas kaubanduskeskustes, kus teda köitsid prestiižsed kaubamärgid.[4] Teismelisena tundus talle, et on "väga rõhuv, kui ema on avalikult feminist", ja teda ei huvitanud poliitika. Selle asemel võttis ta tarbijakultuuri täielikult omaks.
Ta on öelnud, et ta maailmavaade muutus kahe sündmuse tõttu. Kui ta 17-aastaselt ülikooli astuma valmistus, jäi tema ema insuldi tõttu invaliidiks. Naomi, ta isa ja vend hoolitsesid Bonnie eest nii haiglas kui kodus. See aasta koolist eemal õpetas talle, et ei maksa olla "selline jõmpsikas".[4] Järgmisel aastal, kui Klein õppis juba Toronto Ülikoolis, juhtus teine oluline sündmus: 1989 École Polytechnique’i massimõrv, kus üks Montreali noormees tappis naisüliõpilasi, et feminismi vastu sõdida (enne eneselt elu võtmist jõudis ta tappa 14 naist ja vigastada veel kümmet naist ja nelja meest). See sündmus äratas Kleinis feministi.[5]
Ülikooliajal toimetas ta üliõpilaslehte. Pärast kolmandat aastat Toronto Ülikoolis tuli ta ülikoolist ära, et minna tööle ajalehte Globe and Mail. Seejärel sai ta ajakirja This Magazine toimetajaks. 1995 naasis ta ülikooli kavatsusega kraad ära kaitsta, kuid lahkus taas enne lõpetamist, kuna leidis omale meelepärase ajakirjanduspraktika koha.
Klein on kirjutanud mitmesugustel päevakajalistel teemadel nagu näiteks Iraagi sõda. 2004. aastal ajakirja Harper's Magazine septembrinumbris ilmunud artiklis väidab Klein, et vastupidi avalikule arvamusele oli Bushi administratsioonil selge plaan invasioonijärgse Iraagi jaoks – ehitada sinna igasuguste piiranguteta vabaturumajandus.[10] Ta kirjeldab plaane lubada välismaalastel Iraagist jõukust välja viia, ja meetodeid, mida nende plaanide elluviimiseks rakendati.[11] 2008. aasta film "War, Inc." on osaliselt inspireeritud Kleini artiklist "Baghdad Year Zero".[12]
Jaanuaris 2009 Gaza sõja ajal toetas Klein Iisraeli-vastast boikoti- ja sanktsioonikampaaniat (Boycott, Disinvestment and Sanctions kampaania, BDS kampaania) öeldes, et "parim strateegia lõpetamaks üha verisemat okupatsiooni on, et Iisrael saaks Lõuna-Aafrikas apartheidi lõpetanud ülemaailmse liikumisega sarnase liikumise sihtmärgiks".[13]
2009. aasta suvel, kui "Šokidoktriinist" avaldati heebreakeelne tõlge, külastas Klein Iisraeli, Jordani läänekallast ja Gazat, kombineerides raamatu reklaami Iisraeli-vastase boikotikampaaniaga. Intervjuus Iisraeli ajalehele Ha'aretz ütles ta, et tema jaoks pole oluline "mitte iisraellaste boikoteerimine, vaid Iisraeli ja konflikti normaliseerimise boikoteerimine".[14] Ramallah’s peetud kõnes vabandas Klein palestiinlaste ees, et ta boikotikampaaniaga varem ei liitunud.[15] Tema ütlusi, eriti "[Osad juudid] isegi arvavad, et meil on genotsiidi-sooritamise-eest karistamata-jäämise-kaart" kirjeldas ühe ajalehe Jerusalem Post kolumnist kui "vägivaldseid" ja "ebaeetilisi". Kleini ütlused olevat "perversne solvang, igivana stereotüüp, et juudid on loomuomaselt kurjad ja õelad".[16]
Klein kuulub kampaania 350.org juhtide hulka[17] ja võttis 2013. aastal osa nende investeerimise lõpetamist propageerivast Do the Math tuurist.[18]
Ta on julgustanud Occupy liikumist ühendama jõude keskkonnakaitse liikumisega öeldes, et finantskriisil ja kliimakriisil on ühine põhjus – korporatsioonide kammitsemata ahnus.[19]
2009. aastal osales ta Kopenhaageni kliimakonverentsil. Ta süüdistas Barack Obamat konverentsi ebaõnnestumises[20] ja ütles, et ta enda kodumaa Kanada on "kliima kurjategija".[21]
2. septembril 2011 Valge Maja ees toimunud Keystone XL naftatoru vastasel meeleavaldusel Klein arreteeriti.[22]
Pärast 2012. aasta orkaan Sandyt hoiatas Klein, et kliimakriis peidab endas suurt võimalust katastroofikapitalistide ja korporatsioonide jaoks, kes tahavad kriisist kasu lõigata. Samas võib kliimakriis olla ka "ajalooline hetk, mil juhatada sisse järgmine suur progressiivsete muutuste laine" või siis "inimeste šokk".[23]
Klein kirjutab artikleid väljaannetele The Nation, In These Times, The Globe and Mail, This Magazine, Harper's Magazine ja The Guardian. 2005. aastal sai ta ajakirjade Prospect ja Foreign Policy ühiselt koostatud maailma intellektuaalide TOP100 välja selgitavas internetiküsitluses 11. koha.[24]
2010 osales ta G-20 Toronto tippkohtumise vastastel meeleavaldustel, mõistes hukka politsei jõukasutuse ja brutaalsuse.[25]
6. oktoobril 2011 rääkis ta Occupy Wall Street liikumises osalejaile, et protestiliikumine on "kõige olulisem asi maailmas"[26]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.