Neoimpressionism

Neoimpressionism oli 19. sajandi lõpus levinud kunstivool, mis lähtus impressionismist, kuid milles domineeris vahetu mulje edastamise üle teaduslikum joone- ja värvikasutus. Neoimpressionismi kontekstis räägitakse ka puäntillismist ja divisionismist, sest neid tehnikaid kasutati varases neoimpressionismis.

George Seurat, "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel" (1884–1886; õli lõuendil; 207,6 × 308 cm; Chicago kunstimuuseum)

Neoimpressionismi alguseks loetakse prantsuse maalikunstniku Georges Seurat' maali "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel" (1884–1886) esitlemist 1886. aastal toimunud Sõltumatute Salongi (Salon des Indépendants) näitusel Pariisis.^[1]

Tuntumad neoimpressionistid on sellele alusepanijad^[2] Georges Seurat ja Paul Signac, aga ka Charles Angrand, Henri-Edmond Cross, Albert Dubois-Pillet, Maximilien Luce, Camille Pissarro, Théo van Rysselberghe ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.

Ajalugu

Neoimpressionismi sünni valmistas ette 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi asutamine, mille liikmed, kunstnikud Albert Dubois-Pillet, Georges Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon said nõnda ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida. Kaks aastat hiljem, 1886. aastal pälvis rühm kunstnikke, nende seas Seurat, Sõltumatute Salongi näitusel palju tähelepanu. Kunstikriitik Félix Fénéon ristis nende stiili neoimpressionismiks.

Georges Seurat, "Tsirkus" (1890–1891; õli lõuendil; 185,5 × 152,5 cm; Orsay muuseum)

Järgmisel aastal kutsus rühmitus Le Vingt Seurat' ja Camille Pissarro Brüsselisse ning uus stiil hakkas levima teistesse riikidesse. Liikumisega ühinesid kunstnikud Charles Angrand, Henri Edmond Cross, Albert Dubois-Pillet, Léo Gausson, Louis Hayet ja Maximilien Luce,^[3] keda paelusid teaduslik lähenemine ja uudsed maalitehnikad. Neoimpressionistid leidsid publikut peamiselt tänu Signaci tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugène Delacroix'st neoimpressionismini" (D'Eugène Delacroix au néo-impressionnisme). Aastaid 1886–1891 võib pidada neoimpressionismi õitseajaks.

Järgmisel kümnendil said stiili tunnused selgema joone: selles hakati kasutama poliitilisi ja ühiskonnas kõneainet tekitavaid ideid, aga ka tollal pead tõstnud anarhismi.^[1] Signac naasis 1890. aastate lõpus varasema visuaalse harmoonia juurde, mis tekitas radikaalsema meelelaadiga neoimpressionistide seas pingeid.

19. sajandi lõpuaastail neoimpressionism hääbus, kuid selle mõjusid on tunda fovismis, Saksa ekspressionismis ning Wilhelm Morgneri ja Vassili Kandinsky esimestes abstraktsetes töödes. Henri Matisse'i, Édouard Vuillardi, Paul Klee ja Robert Delaunay 20. sajandi alguse loomingus võib märgata neoimpressionistlikke ja puäntillistlikke jooni,^[4] puäntillismiga eksperimenteeris ka Pablo Picasso.^[5]

Tunnused

Paul Signac, "Paavstide loss Avignonis" (1900; õli lõuendil; 73,5 × 92,5 cm; Orsay muuseum)

Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmesugused värvitaju käsitlevad teosed, nagu keemik Michel Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadus" (1839, De la loi du contraste simultane des couleurs), aga ka kunstikriitik Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika" (1867, Grammaire des arts du dessin), milles uuriti, kuidas jooned tekitavad vaatajas emotsioone. Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Võrdluses impressionistidega huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon – pildi emotsionaalne sisu oli nende veendumusel väljendatav värvi, tooni ja joone range suhte abil.^[6]

Neoimpressionistide jaoks oli tähtis roll ka värvil. Kahvatu tooni tekke vältimiseks kasutasid nad puhaste toonide kõrvuti asetamist (nn värvipunkte^[6]). Selle tulemusena kadus tarvidus õige tooni saamiseks värve segada: meisterlik värvikasutus lõi kumava efekti, nii et maali kaugelt vaadates moodustasid üksteise kõrval asetsevad täpid särava ja tervikliku mulje,^[7] maal omakorda tardunud harmoonilise terviku.^[2]

Maalimiseks valmistati lõuend (või puitalus) hoolikalt ette ning värvi kanti peale aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ka ääris, mis sulges kompositsiooni. Raam kaeti samuti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.

Neoimpressionistlike teoste ainestik oli tavaliselt igapäevaeluline. Palju kujutati meelelahutuskohti ja üritusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga laialt oli levinud ka maastikumaal.

Divisionismi näide: Henri Edmond Cross, "Küpressid Cagnes'is" (1908; õli lõuendil; 80 × 100 cm; Orsay muuseum)

Divisionism

 Pikemalt artiklis Divisionism

Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast. Selle töötas umbes 1884. aastal välja Georges Seurat, kes nimetas seda kromoluminarismiks. Paul Signaci raamatus "Eugène Delacroix'st neoimpressionismini" põlistati stiil divisionismi nimetuse all.^[8]

Divisionismi iseloomustab värvitoonide kandmine alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena, mille tulemusena säilib hästi värvide sära ja maal omandab kummalise väreluse.

Neoimpressionistidest viljelesid seda näiteks Georges Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.

Parim divisionistliku maali näide on Seurat' "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillismi näide: Paul Signac, "Félix Fénéoni portree" (1890; õli lõuendil; 73,5 × 92,5 cm; New Yorgi moodsa kunsti muuseum)

Puäntillism

 Pikemalt artiklis Puäntillism

Teine neoimpressionistide kasutatud tehnika on puäntillism (prantsuse keeles point 'punkt'). Selle tehnika töötasid 1886. aastal välja Georges Seurat ja Paul Signac. 1880. aasta lõpuni tarvitasid kunstikriitikud puäntillismi terminit seda stiili kasutavate kunstnike naeruvääristamiseks, kuid tänapäeval on see neutraalse tähendusega.^[9]

Puäntillismi iseloomustab maalimine lühikeste pintslitõmmetega (täpitamisega), rõhk on täppidega vormi andmisel, mitte värviteoorial nagu divisionismis.

Puäntillismi kasutasid näiteks Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges Seurat ja Paul Signac.

Neoimpressionism Eestis

Herbert Lukk, "Vaade üle Tallinna sadama poole" (1918; õli lõuendil; 60 × 70 cm; Eesti Kunstimuuseum)

Neoimpressionistlikke jooni leiab ka 20. sajandi alguse Eesti kunstnike loomingust. Nad pöörasid tähelepanu eelkõige pildiharmoonia saavutamisele ja eksperimenteerisid värvitäpiga.^[6]

2010. aastal Eestis korraldatud neoimpressionisminäituse kuraator Tiina Abel on öelnud, et neoimpressionism jõudis siia kaht teed pidi: prantsuse kunstist mõjutatud Konrad Mägi (ja ka Herbert Luki) kaudu ning Riias tollal neoimpressionismist mõjutatud kunstniku Vilhelms Purvītise^[10] käe all õppinud Villem Ormissoni, aga ka Paul Burmani ja Konstantin Süvalo kui venepärasema impressionismi viljelejate kaudu. Mägil väljendus neoimpressionism kõige tugevamalt, kuid selle jooni leidub ka Ormissoni ja Süvalo varases loomingus ning Burmani maaliloomes.^[11]

Konrad Mägi, "Maastik päikesega" (dateerimata; õli lõuendil, papp; 42,5 × 35,7 cm; Eesti Kunstimuuseum)

Mägi tutvus uue kunstisuunaga arvatavasti Helsingis Ateneumi kunstikoolis end 1906. aastal täiendades ja seal samal ajal resideerinud Belgia-Inglise päritolu kunstniku, rühmituse Les Vingts asutajaliikme Alfred William Finchi loominguga tutvudes. Finch järgis 1890. aastatel rangelt Seurat' põhimõtteid. Mägi esimesed neoimpressionistlikud maastikumaalid sündisid 20. sajandi esimese kümne tagumises pooles Norras ning nende kõrgaeg jääb 1913.–1914. aastasse, kui ta veetis suved Saaremaal. Tema varasele neoimpressionistlikule loomingule on omane range, reeglitega kooskõlas tehnika, hilisemale aga rangusest hälbimine ja lähedastes toonides värvipunktide kasutamine.^[11]

Galerii

• 
  Henri-Edmond Cross, "Õhtune õhk" (u 1893, Orsay muuseum Pariisis)
• 
  Giuseppe Pellizza da Volpedo, "Päike" (1904, moodsa kunsti muuseum Roomas)
• 
  Charles Angrand, "Heinasaod Normandias" (1887–1889, Orsay muuseum)
• 
  Camille Pissarro, "Õunapuu Éragnys" (1887)
• 
  Théo van Rysselberghe, "Vahemeri Lavandou juures" (1904)