Notariaalne tõestamine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Notariaalne tõestamine (ingl notarial authentication) on isikute jaoks tähtsate tsiviilõiguslike tehingute tõestamine Notari poolt. Notariaalne tõestamine suurendab kindlustunnet õiguslike küsimuste lahendamisel, tagab isikutevaheliste suhete stabiilsuse ning hoiab seekaudu ära hilisemad õigusvaidlused.[1]
Tehingute tõestamine on üks peamine notari ametitoiming ning selle tulemusel valmib notariaalakt. Notariaalakt koostatakse eesti keeles, kuid notaril on kohustus osalejale vajadusel tõlge tagada. Notariaalakti originaal säilitatakse notaribüroos ning tehinguosalistele väljastatakse ärakirjad.[1]
Notariaalne tõestamine (täistõestamine) on üks notariaalsetest tõestamistoimingutest notariaalse kinnitamise (lihttõestamine) kõrval.[2] Notariaalne tõestamine on kõige rangem seadusega kehtestatud vorminõue ja seda reguleerib tõestamisseadus.[3] Tehingute notariaalse tõestamise nõue tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvist 82, mis sätestab, et “Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud.”[4]