Oksütotsiin
From Wikipedia, the free encyclopedia
Oksütotsiin (ladina keeles oxytocinum) on imetajate organismis leiduv üheksast aminohappe molekulist moodustunud hormoon, ka neuropeptiid. Looduslikult toodetakse oksüdotsiini nii emaste kui ka isaste hüpotalamuses eelhormoonidest, eritatakse vereringesse ajuripatsi tagasagara neurosekretoorsete rakkude poolt ning seotakse oksütotsiiniretseptoritega.
Oksütotsiini nimetatakse tavakeeles armuhormooniks, õnnehormooniks ja emadushormooniks.
Oksütotsiin toimib ajus virgatsainena. Arvatakse, et ta toimib neurotransmitterite eelkursorina, mis signaliseerivad spetsiifilisi funktsioone nagu partnerlussuhtes lähedustunde ning usalduse loomine, emalik hoolivus, peenise erektsioon, nõgusselgsuse kujunemine, kopulatsiooniga seotud käitumine, mälu ja õppimisvõime ja sõltuvus-käitumine ning toitumine.[1]
Oksütotsiini toime erineb nii liigiti kui ka indiviiditi.
Enamikul tänapäevastel selgroogsetel on tuvastatud paljunemisfunktsioone toetav ja kujundav oksütotsiinisarnane hormoon.[2]
Naistel tuntakse kõige paremini selle funktsiooni sünnitusel. Emakakaela ja tupe lainemisel sünnitustegevuse käigus eraldub suures koguses oksütotsiini. Samuti eraldub oksütotsiini rinnanibude stimuleerimisel, mis soodustab imetamist.
Oksütotsiin leevendab hirmu ja ärevust. Seda eraldub ka seksuaalse erutuse ajal. Märkimisväärsetes kogustes eritub oksütotsiini nii meestel kui ka naistel ka pärast suguühte käigus saadud orgasmi.
Oksütotsiini roll sünnitusel ei ole päris selge, kuna naised, kellele on tehtud hüpofüsektoomia, saavad normaalselt sünnitada.