Päikesekollektor
From Wikipedia, the free encyclopedia
Päikesekollektor (ingl k solar collector)[1] on seadeldis, mis neelduva päikesekiirguse toimel soojendab kollektorit läbivat soojuskandjat, mille vahendusel saab kütta tarbevett. Päikesekollektor töötab protsessis soojusvahetina. Kollektor kasutab vee soojendamiseks Päikeselt saadud energiat, mis jõuab Maale elektromangetilise lühilainelise kiirgusena. Kui päikesekiirgus kollektoris neeldub, muundub ta pikalaineliseks soojuskiirguseks. Kollektori efektiivsus sõltub Maale langeva päikesekiirguse hulgast. Päikese kiiratavaks energiavooks Maa lähikosmoses on mõõdetud 1322–1395 W/m², keskmiseks kiirguse hulgaks on 1362 W/m² (solaarkonstant).[2][3] .Päikesekiirguse hulk omakorda sõltub aastaajast, päeva pikkusest, ilmastikutingimustest ning piirkonna geograafilisest asukohast.[4] Aastane päikesekiirguse hulk Eestis on keskmiselt 977 kWh/m².[3]
Kõige tavalisemalt tuntakse päikesekollektori nime all päikesekiirguse abil sooja vett tootvaid plaat- (ingl k flate plate collector)[5] või vaakumtorukollektoreid (ingl k evacuated tube collector)[6]. Koduse majapidamise jaoks täiendava sooja vee tootmiseks sobivad hästi lame- või vaakumtorukollektorid. Suurtootmises kasutatakse süsteeme, mis koguvad päikesekiirgust suuremalt alalt. Selleks sobivad hästi päikesekiirgust kontsentreerivad peegelkollektorsüsteemid, mis jagunevad päikese kogumise viisi alusel rennsüsteemiks (ingl k parabolic trough)[7] ja päikesetorniks (ingl k power tower)[8].