Polümerisatsioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Polümerisatsioon ehk polümeerumine ehk polümeriseerumine on keemiline protsess, milles madalmolekulaarse ühendi (monomeeri M) molekulid ühinevad üksteisega moodustades kõrgmolekulaarse (makromorekulaarse) ühendi, milles üksteisele järgnevalt (lineaarsete ahelatega polümeer) või hargnevalt (hargnevate ahelatega polümeer) on keemiliselt seotud väga suur arv monomeerile vastavaid elementaarlülisid: nM → (-M)n–
Täielikus molekulaarvalemis esinevad lisaks polümeersele põhiahelale ka otsmised rühmad. Happekatalüütilises polümerisatsioonis on reeglina algusrühmaks vesinik (see on prootoni liitumine) ja lõpprühma annab näiteks deprotoneerumine: H(-M)n-CH=CH2. Kõrgpolümeerides n = ...1000...10 000...
Makromolekulide omaette klassi moodustavad biopolümeerid, mis sünteesitakse elusorganismides.
Polümerisatsioonireaktsioonid toimuvad enamasti pöördumatult. Polümeeride süntees võib realiseeruda olenevalt initsieerimisviisist katioonsete, anioonsete või radikaalsete aktiivsete intermediaatide vahendusel või koordinatsiooni mehhanismi järgi. Polümeeride olulised karakteristikud on polümerisatsiooniaste n ja keskmine molekulmass MW. Polümeeride omadused on oluliselt erinevad vastavate monomeeride omadustest.
Kui omavahel liituvad ühe monomeeri molekulid, siis on tegu homopolümerisatsiooniga, saadakse homopolümeer. Kui liituvad erinevate monomeeride molekulid, siis on tegu kopolümerisatsiooniga, saadakse kopolümeer.
Polükondensatsioon on polümeersete makromolekulide moodustumine bi- (või multi-)funktsionaalsetest ühenditest, millega kaasneb väikeste molekulide (vesi, ammoniaak, alkohol, vesinikkloriid jm) eraldumine. Siin realiseerub kondensatsiooni mehhanism ja kogu protsessi jooksul toimub astmeline ahela kasv üle stabiilsete vahesaaduste.
Oligomerisatsioon on polümerisatsiooniprotsess, kus monomeer konverteeritakse madala polümerisatsiooniastmeni (n = …10…100…).
Monomeeri suhtes ekvivalentse või suurema hulga aktiivse ahela ülekandja (A – B) lisamisel saadakse väga madala polümerisatsiooniastmega molekulid (n = 1, 2, 3, …10…), nimetatakse telomerisatsioon: nM + A – B → A – (Mn) – B. Tihti on siin eesmärk saada saadused, kus n = 1 või n = 2.
Elav polümerisatsioon (living polymerization) on liitumispolümerisatsiooni alaliik, kus süsteemis ei esine reaktsiooniahela lõpetamise ja ülekande reaktsioone ning initsieerimise kiirus ületab ahela kasvu kiirust. Seega süsteemis "elavad" aktiivsed polümeersed molekulid.
Koordinatiivne polümerisatsioon on liitumispolümerisatsiooni meetod, milles monomeerid liidetakse ahelale aktiivse metallorgaanilise katalüsaatori manulusel. Näiteks kasutatakse Ziegleri-Natta katalüsaatorit.
Peamised polümeeride sünteesi meetodid on plokimeetod (lähteaine(te) ja katalüsaatori segus ilma lahustita), lahusemeetod (kasutatakse lahustit) ja emulsioonimeetod (monomeer emulgeeritakse mittesegunevas vedelikus, enamasti vees).