Pärija
From Wikipedia, the free encyclopedia
Pärija on isik, kellele pärandaja vara (pärand) pärandaja surma korral tervikuna üle läheb.[1] Pärimisseaduse (PärS) § 5 lg 3 järgi võib pärija olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas. Eraõiguslik juriidiline isik on olemasolev siis, kui see on kantud seadusega ettenähtud registrisse, sest siis on see õigusvõimeline.[2] Loomad ja asjad pärijad olla ei saa. Isik saab pärijaks siis, kui pärandaja on oma tahteavaldusega, st testamendiga (testamendijärgne pärija) või pärimislepinguga (pärimislepingujärgne pärija) tema selleks nimetanud või pärandaja tahteavalduse puudumisel siis, kui see tuleneb seadusest (seadusjärgne pärija). Testamendijärgne pärija on seega isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1), pärimislepingujärgne pärija aga isik, kelle pärandaja on nimetanud pärimislepinguga oma pärijaks (PärS § 95 lg 1). Seadusjärgne pärija on isik, kes pärib pärandaja vara seadusjärgse pärimise reeglite järgi. Üks ja sama isik võib korraga osutuda nii seadusjärgseks, testamendijärgseks kui ka pärimislepingujärgseks pärijaks.[3]
Kui pärija pärib kogu pärandaja vara üksi, võib teda nimetada ainupärijaks. Kui pärijaid on mitu, nimetatakse neid kaaspärijateks (PärS § 147). Tulenevalt pärandaja viimse tahte avalduses väljendatud korraldustest võib eristada ase- (PärS § 42 lg 1), eel- ja järelpärijat (PärS § 45 lg 1).