Pärisorjus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Pärisorjus ehk varasema nimega pärispõlv[1] oli talupoegade feodaalse sõltuvuse vorm, mida iseloomustasid sunnismaisus ja teorendi[2] tasumise kohustus maaomanikule.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Enamasti kaasnes pärisorjusega ka suurmaaomanikule antud politsei- ja kohtuvõim (kodukariõigus) talupoegade üle. Feodalismi varasematel perioodidel esines koos pärisorjusega ka talupoegade mitmete muude õiguste kitsendamisi, sh tasu nõudmist maaomaniku valdustest lahkumise puhul (nt abielludes) ja nn surnud käe õiguse rakendamist, mis piiras feodaalile alluvate isikute õigust oma vara pärandada ja võõrandada.
Sõna "pärisorjus" on eesti keeles tänapäevase keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb esialgsest tähendusest "päris" (siin: 'päritav'; vrd. "pärimine", "pärand") ja "orjus" (siin: 'töö, töökohustus'). Kunagist sunnismaist talupoega tähistav uudissõna "pärisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870. aastatel, mil "pärisorjasid" Eestis enam ei olnud.
Viimane Euroopa piirkond, kus pärisorjus ametlikult kaotati, oli Bosnia 1918. aastal. Viimaste maailma maadena kaotati pärisorjus Afganistanis 1923. aastal ning Bhutanis ja Tiibetis 1959. aastal.