Röntgenikiirgus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Röntgenikiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikkuste vahemikus 0,01–10 nm. Seega on röntgenikiirgus väiksema lainepikkuse ja suurema energiaga kui nähtav valgus ja ultraviolettkiirgus ning suurema lainepikkuse ja väiksema energiaga kui gammakiirgus.
Kuna röntgenikiirguse energia on suurem ja lainepikkus väiksem kui nähtaval valgusel, siis läheb see ainetest paremini läbi kui valgus, võimaldades näha seda, mida valguse abil näha ei saa. Seetõttu on röntgenikiirgus kõige tuntum kasutuse tõttu meditsiinis, kus sellega tehakse röntgenipilte. Röntgenikiirgus on nimetuse saanud Wilhelm Conrad Röntgeni järgi, kes seda nähtust esimesena põhjalikumalt uuris.
Röntgenikiirgus liigitatakse pidurdus- ehk pärsskiirguseks ja karakteristlikuks kiirguseks.
Pärsskiirgus tekib suure energiaga elektronide pidurdumisel metallis, näiteks röntgenitoru anoodis, kui elektron annab osa oma kineetilisest energiast ära röntgenikiirgust kandvatele footonitele. Pärsskiirguse spekter on pidev.
Kui langeva elektroni energia on piisav aatomi ioniseerimiseks, siis jääb aatomi sisemisest elektronkihist lahkunud elektronist alles auk. Mingi väga lühikese (femtosekundi suuruses) aja pärast täidab selle augu mõni kõrgema energiaga elektron ja kaotatud energia antakse ära karakteristliku kiirguse footonina. Kuna aines elektronkihtidel olevate elektronide energia on kvanditud, siis on ka tekkiva kiirguse spekter diskreetne.