Rahvarõivad
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rahvarõivad (ka: rahvariided) on laiemas tähenduses seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii pidu- kui ka argipäeviti.[1][2] Kitsamas mõttes on (Eesti) rahvarõivad eelkõige 19. sajandi pidulikud talupojarõivad[1]. Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.
See artikkel (Eesti osa vähendada või tõsta artiklisse Eesti rahvarõivad) vajab toimetamist. |
Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi. Etnoloogilises rõivauurimises on esitatud neli suurt rühma:
Piirkondade raames võib täheldada teatavaid paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Paikkondlike erisuste kujunemine ja püsimine tulenes suuresti talurahva sunnismaisusest. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Põhiliseks kohtumispaigaks oli kirik. Eriti selgest ilmnesid kohalike rühmade iseärasused naiste rõivais, meeste rõivaste olid paikkondlikud lahkuminekud hoopis väiksemad.[1]
Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa:
- pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve;
- käimise rõivad, mida peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks;
- igapäevased töörõivad, mis oli tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta
Rõivad valmistati peamiselt kodukootud villasest või linasest kangast, suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks, seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast värvi saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest.