Rebala Lastekangrud
From Wikipedia, the free encyclopedia
Remove ads
Rebala Lastekangrud on Harju maakonnas Jõelähtme vallas Rebala külas asuvad kivikirstkalmed.[1]
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Kalmed paiknevad loopealsel niidul, ca 2 km Soome lahest lõunas ja Rebala külast vähem kui kilomeetri kaugusel põhjas.[2] Lastekangrute ümbruse on kunagine fosforiidi kaevandamine osaliselt hävitanud.[3] Kalmerühma registreeris esimesena 1974. aastal Vello Lõugas,[1] kes viis seal 1982. ja 1985. aastal läbi arheoloogilised kaevamised. Kaevamised toimusid alal ka 2000. ja 2004. aastal.
Lastekangrud on arvele võetud arheoloogiamälestistena, kultuurimälestiseks tunnistati need 1998. aastal.[1]
Remove ads
Uurimislugu
Esimest korda registreeris kalmed Vello Lõugas eelajaloolise matmispaigana 1974. aastal.[1] Avastati kuus kalmet, millest viis olid enam-vähem terviklikult säilinud, kuues neist oli aga pea täielikult hävinenud.[4]
Esimesed arheoloogilised päästekaevamised Rebala Lastekangrutel toimusid Vello Lõugase juhendamisel 1982. aastal, et alal oleks võimalik alustada fosforiidi kaevandamist. Täielikult kaevati välja ainult IV, V kalme ja jäänused VI kalmest, I-III kalmetelt eemaldati ainult pealmised kalmekuhjatised ning tühjendati kesksed kirstud.[5] Rebala muinaspõldude avastamisega 1982. aastal jäi matmispaikade kaevamine pooleli. Maastik sai jääda püsima tänu asjaolule, et sooviti säilitada toona vanimad omataolised muinaspõllud, mille tõttu jäeti pooleli plaan kaevandust laiendada.[4]
Järgmised suuremad kaevamised viis alal läbi Valter Lang 2000. aastal, mil lõpetati I-III kalmete väljakaevamine, kaardistati kalmed ja neid ümbritsev ala, mis oli umbes 6,5 ha, samuti kaevati 6 m² kaevand läbi põllupeenarde. Arheoloogilised kaevamised toimusid ka 2004. aastal, mil kaevati veel üks sarnane 10 m² kaevand läbi põllupeenarde. Veidi suurem kaevand, suurusega 15 m² kaevati veel ka I kalme kirdeservale läbi madala kivihunniku. Ülejäänud kalmeid ümbritsevaid kivihunnikuid läbi kaevatud ei ole.[6]
Remove ads
Muistise kirjeldus
Kalmeid on kokku kuus, millest viis on enam-vähem terviklikult säilinud ning kuues peaaegu täielikult hävinenud.[4]
Paekividest laotud konstruktsioonid on ümbritsevast maapinnast praegu umbes 80–90 cm kõrgemal. Need on laotud ringikujuliselt ning nende keskel asuvad kirstud (inglise keeles cist), mis on umbes kahe meetri pikkused. I kalme puhul oli lisaks põhilisele kirstule veel üks madalam ja nõrgema konstruktsiooniga kirst.[7]
Kui tavaliselt ümbritseb kivikirstkalmeid üks või mitu ringmüüri, V kalmel näiteks oli ümber olnud tõenäoliselt kaks ringmüüri, siis III kalmel puudus ringmüür täielikult, mis on kivikirstkalmete puhul üsna omapärane ning Eesti kontekstis ainulaadne nähtus.[7]
I kalme on kogu kalmeterühma kõige kagupoolsem, V kalme põhjapoolseim. II kalmet läbib pikk kiviaed, mis eraldab seda III kalmest. Kalmete läbimõõt jääb põhja-lõuna suunal vahemikku 7–13,8 meetrit, ida-lääne suunal 7,8–15,2 meetrit. Paekivist laotud konstruktsioonide kõrgus ulatub kolmekümnest sentimeetrist kahe meetrini. 1,5–2 meetrine kõrgus on iseloomulik vaid II kalmele, sest paikneb looduslikul künkal. Rebala Lastekangrute kivikirstkalmeid eraldab üksteisest üldiselt mitukümmend meetrit, välja arvatud IV ja V kalmet, mille vaheline kaugus on vaid 2,5 meetrit. Kõikide kalmete ümber paikneb kümne meetrine kaitsetsoon.[1]
Viiest kalmest kokku leiti 41 laibamatust ja neli põletusmatuse kogumikku. Laibamatustest 23 olid alla 10-aastased lapsed, kellest 15 olid imikud.[8] Oli ka kirstuväliseid matuseid.[9]
Remove ads
Muistise lugu
Sellele teabele ei ole küll kinnitust leitud, kuid külaelanik(ud) olevat Vello Lõugasele selgitanud, et külaelanike karja ajanud lapsed mänginud karjamaa kinnikasvanud kivihunnikutel ja nende ümber, mille järgi saanud koht just sellise nime. Lisaks leidis Lõugas II kalme põhjaosast muru alla laotud paeplaatidest ristküliku, mis tema sõnul olevat mänguonni vundament. Siiski ei ole teada, kas see oli temapoolne oletus või fakt. On täiesti tõenäoline, et koht oli kunagi, kui mitte pronksiajal, siis keskajal laste matmispaik ning on saanud oma nime hoopis selle järgi. [10]
Dateering
Algselt, 1980.–1990. aastatel, dateeriti kalmed esemeliste leidude põhjal eelrooma rauaaega (500 eKr–50 pKr). 2000. aastatel kalmealuste süte ja ühe luustiku põhjal tehtud radiosüsiniku dateeringute tulemused näitasid, et kalmed võiksid olla arvatust isegi vanemad, mõningad dateeringud viitavad pronksiajale (1800–500 eKr). Kolm söedateeringut langesid 13.–9. sajandisse, luudateering aga 8.–5. sajandisse eKr. Kalmekuhjatistest välja tulnud leiud viitasid aga tõenäosusele, et kalmetesse maeti eelrooma rauaaja lõpul, rooma rauaajal ja ilmselt hiljemgi, näiteks keskajal. Kalmistu tegelikku kasutusaega on raske määrata, kuid see võiks jääda umbes 850. ja 600. aasta vahele eKr. Kirstudesse matmine võis lõppeda hiljemalt 400. aasta paiku eKr, kuid oli ka kirstuväliseid matuseid, millest mõnda määratletakse isegi hilisemaks, näiteks 400. ja 50. aasta eKr vaheliseks.[11]
Remove ads
Eesti vanim kodukana luukatke
Radiosüsiniku meetodil on dateeritud I kalmest leitud kodukana sääre-kannaluu (ladina keeles tibiotarsus) ajavahemikku 200 eKr–10 pKr. Luukatke on kõige varaseim tõend kodukana pidamise kohta Eesti kontekstis.[12]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Remove ads