Riigivürst
From Wikipedia, the free encyclopedia
Riigivürst (saksa keeles Reichsfürst, ladina keeles princeps regni või princeps imperii) oli Saksa-Rooma riigi kõrgaadlik (hertsog, vürst ja mitme suurema valduse krahv) või ilmaliku võimuga vaimulik isand (peapiiskop, piiskop ja mõne kloostri abt või abtiss), kes oli Saksa-Rooma valitseja (Saksa kuninga või Saksa-Rooma keisri) otsene vasall.
Riigivürsti seisus tekkis 12. sajandi jooksul, kui kõige olulisemaid Saksa-Rooma riigi vasalle (hertsogid, markkrahvid ning ilmaliku võimuga peapiiskopid ja piiskopid ehk vürstpiiskopid) hakati kutsuma vürstideks (ladina princeps, st 'esimene, juht'). 13. sajandiks kujunes välja neile spetsiifiline õiguslik korraldus: nii ilmalikud kui ka vaimulikud vürstid said oma valitsemistunnused (regaalid) otse kuningalt või keisrilt ja neile anti ka privileegid: oma raha müntimise õigus, tollimaksude kogumise, krahvidele ja vabahärradele maade läänistamise õigus. Neil oli ka tseremoniaalõigusi, näiteks nimetada end ametlikus kirjavahetuses vürstlikuks valitsejaks, omada mõjukust näitavaid regaale jne. 13. sajandil hakati valitsejaid ka ametlikult riigivürsti seisusse tõstma – varem vürstidel ametlikku ürikut selle kohta polnud, kuid neid peeti sellest hoolimata riigivürstideks. 12.–13. sajandil olid riigivürstid enamjaolt vaimulikud valitsejad, hiljem lisandus suur hulk ilmalikke. 14. sajandiks oli riigivürsti seisus oma privileegide ja kohustustega üldiselt välja kujunenud. 13. sajandil oli kõigil riigivürstidel õigus kuningat valida, kuid sajandi lõpuks hakkas kujunema tavalistest riigivürstidest kõrgemal seisev kuurvürstide seisus, mis sai lõpliku kuju 1356. aastal Karl IV Kuldbullas.