Rändeülemineku teooria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rändeülemineku teooria (model of mobility transition) lõi 1970. aastate alguses USA geograaf Wilbur Zelinsky, kes sidus rändemustrites aja jooksul tekkinud muutused demograafilise ülemineku etappide ja moderniseerumisprotsessiga.
Zelinsky sõnastas rändeülemineku hüpoteesi järgnevalt: “isikliku mobiilsuse suurenemisel lähiajaloos (...) on selgepiirilised ja kindla mustriga korrapärasused, mis moodustavad olulise osa moderniseerumisprotsessis” [1].
Zelinsky teooria järgi on rändeülemineku käivitajaks moderniseerumisprotsess, mis põhjustab muutusi rahvastikus ning suurendab aja jooksul ruumilist ja sotsiaalset mobiilsust. Rändeülemineku protsess on tagasipööramatu ja vältimatu, levib arenenud riikidest vähem-arenenud piirkondadesse vastavalt sellele, kuidas erinevad regioonid läbivad demograafilise ülemineku etappe. Erinevad riigid läbivad rändeüleminekut erineva kiirusega, näiteks Suurbritannial ja Rootsil, kus rändeüleminek varem algas, kulus selle läbimiseks 200 aastat, kuid Jaapanil ja Venemaal vaid 80 aastat. Rändeüleminek on seega üldise ühiskonna arengu mõjul aja jooksul kiirenev protsess.