Saare-Lääne piiskop
From Wikipedia, the free encyclopedia
Saare-Lääne piiskop (keskajal tegelikult Saaremaa piiskop, ladina episcopus Osiliensis) oli Saare-Lääne piiskopkonna ilmalik ja vaimulik valitseja 13.–16. sajandil.
Esimene Saare-Lääne piiskop astus ametisse 1228. aastal, kui piiskopkond pärast Saaremaa vallutamist rajati. Kuid Liivimaal alanud sisesegaduste ajal kadus mõneks ajaks ka Saare-Lääne piiskopi ametikoht, mis taastati alles 1234. aastal. Seejärel suutsid piiskopid oma võimu stabiliseerida, resideerides esialgu Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ja alates 1263. aastast Haapsalus. Alates 14. sajandist resideerisid piiskopid tihti ka Kuressaares. Saare-Lääne piiskopid ei kuulunud reeglina Saksa ordu koosseisu ning ajasid üpris iseteadlikku poliitikat. Orduga kõige tihedamalt seotud oli Winrich von Kniprode 14.–15. sajandi vahetusel.
15. sajandil toimusid Saare-Lääne piiskopitooli ümber sagedased vaenused, aastatel 1431–1468 oli kohale ikka kaks kandidaati. Tülisse sekkusid ka Liivimaa ordu ja Taani kuningas.
16. sajandi alguses nõrgenes Saare-Lääne piiskopi positsioon oluliselt, kuna 1524. aastal laiendati tunduvalt kohalike aadlike privileege. Nad said kapiitli kõrval piiskopivalimisel osaleda ja mitteaadlikel keelati toomkapiitli liikmeks saada. Vastuolud piiskopi ja aadlike vahel tõid kaasa Saare-Lääne vaenuse, seejärel suutis piiskop Johann von Münchhausen oma võimu tunduvalt tugevdada. Viimaseks Saare-Lääne piiskopiks oli hertsog Magnus, kes saabus Saaremaale 1560. aastal ning jäi sealsest võimust ilma 1572. aastal, mil Saaremaa liideti Taani kuninga valdustega.