Saare-Lääne piiskopkond
From Wikipedia, the free encyclopedia
Saare-Lääne piiskopkond (ladina keeles Episcopatus Osiliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi Vana-Liivimaa konföderatsiooni kuulunud ilmalik riik Eestis, mille territoorium hõlmas Läänemaad (koos hilisema parem-kalda Pärnumaa ja Hiiu saarega) ja Saaremaad. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.
Saare-Lääne piiskopkond 1228–1573 | |
Saare-Lääne piiskopkonna kaks stifti ja olulisemad keskused | |
Pealinn |
Lihula (1234–1251) Vana-Pärnu (1251–1279) Haapsalu (1279–1575) |
---|---|
Religioon | ristiusk (katoliiklus) |
Pindala | 7600 km2 |
Peamised keeled | ladina keel, alamsaksa keel, eesti keel |
Rahaühik | – |
Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents asus algselt Lihulas, 1251. aastast Pärnusse ning 1260. aastate algul kolis Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare Lääne toomkapiitel.