Suveräänsus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Suveräänsus on võim, millel on kõrgeima vahelesekkuja omadused: otsustada ja lahendada poliitilises hierarhias esinevaid vaidlusi teatud lõplikkusastmega. Niisuguste otsuste tegemise võimalikkus eeldab sõltumatust välistest jõududest ning kõrgeimat autoriteeti või dominantsi sisemiste rühmade üle. Seega on suveräänsus kõrgeim legitiimne otsustamisühik mingis piirkonnas järgnevate tarvilike ja moodustavate omadustega:
- asukoht (kõrgeim võim poliitilis-õiguslikus hierarhias)
- järjestatus (lõplik otsustusõigus poliitilis-õiguslikus hierarhias)
- mõju (üldisus, üldkehtivus igas tegevuste voos)
- autonoomia (suverään peab olema sõltumatu oma suhetes teiste (nii sisemiste kui välimiste) osapooltega).
See artikkel vajab toimetamist. |
Kasutatakse ka osamõistet "siseriiklik suveräänsus", mis on suveräänsus, mis vastab tingimustele 1–3.[1] Suveräänsust on ka defineeritud kui ühte spetsiifilist omandivormi.[2][3]
Suveräänsus on üks politoloogia ja rahvusvahelise õiguse olulisemaid ja vaieldumaid mõisteid. Suveräänsuse kui mõiste tähenduse ja empiirilise olemasolu vaidlustasid liberaalsed autorid 20. sajandi teise poole viimastel aastakümnetel.[4]