Süvaoperatsiooni teooria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Süvaoperatsiooniteooria, ka süvalahingud (vene keeles Теория глубокой операции), on Punaarmees 1930. aastal loodud sõjandusteooria vaenlase vägede ründamisest palju sügavamale rindejoonest. Teooria seisneb asjaolus, et kasutades uusi relvi ja üksusi on võimalik saavutada märkimisväärne strateegiline edu, rünnates tähtsaid punkte mitte ainult rindejoonel, vaid ka selle taga.
Eelkõige on siin mõeldud seda, et saboteeritakse või vallutatakse käsuliine, logistikat, haavatakse vaenlast õrnematest kohtadest kui rindejoon. Eesmärgi saavutamiseks püütakse soomusvägede abil murda rinne mitmeks osaks ja suruda need eraldi maha. Teooria on loodud mõjukate sõjaväelaste ühistööna, kellest tuntumad on Vladimir Triandafillov, Mihhail Frunze ja Mihhail Tuhhatševski. Uue lähenemise väljatöötamise põhjustajaks oli ka ebaedu relvakonfliktides nagu Vene-Jaapani sõda, Esimene maailmasõda ja Poola-Nõukogude sõda[1]. Süvalahingud on ka uudsed, kuna tekitasid senise strateegia-taktika teljele kolmanda, vahepealse teguri "operatsioonid".
1931. aastal esitati NSV Liidu relvajõudude kindralstaabile ettekanne "Armee rekonstrueerimisega seotud taktikalised ja operatiivkunsti peamised küsimused" (vene keeles «Основные вопросы тактики и оперативного искусства в связи с реконструкцией армии»", milles teesidena olid esitatud süvalahingute iseloom ja olemus. 20. aprillil ja 20. mail 1932 kuulati Vabariigi Revolutsiooninõukogus ettekannet "Punaarmee taktika ja operatiivkunst uuel etapil" (vene keeles «Тактика и оперативное искусство РККА на новом этапе»). Selle ettekande alusel töötati välja ajutised juhtnöörid süvasõja pidamiseks, mis kinnitati Sõja- ja Mereasjade Rahvakomissaride Nõukogu poolt ning edastati vägedele veebruaris 1933.