Tahkekütusrakett
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tahkekütusrakett on rakett, mille mootoris kasutatakse tahket kütust. Omavahel segatud kütusekomponendid (põlev aine ja oksüdeerija) reageerivad keemiliselt, moodustuvad gaasid kiirenevad düüsis ja paiskuvad välja suure kiirusega.[1] Impulsi jäävuse seaduse tõttu liigub rakett edasi. Kõikides rakettides kasutati mingit liiki tahket kütust kuni 20. sajandi alguseni, kui tulid kasutusele vedelkütusraketid, mis pakkusid tõhusamat ja paremini juhitavat alternatiivi. Tahkekütusrakettide peamised kasutusalad tänapäeval on mudelraketid ning suuremad moodulid tahkekütusraketi lihtsuse ja töökindluse tõttu. Tahkekütusrakett võib seista pikalt laotingimustes ning ka pärast pikka seismist usaldusväärselt töötada, seega kasutatakse neid peamiselt ka sõjatööstuses vajalike rakettide näol. Kosmoselendude puhul on enamasti kasutusel hübriidmootorid, mis tähendab, et peamised mootorid on vedelkütusmootorid ning tahkekütusraketid on kinnitatud kanderaketi külge, aitavad suurendada kasuliku lasti mahtu (kuna on väiksemad kui vedelkütusraketid) ning annavad vajaliku lisakiirenduse peale starti ning tahke kütuse lõppedes heidetakse kanderaketi küljest ära.[2]