Vastseliina piiskopilinnus

Vastseliina piiskopilinnuse (saksa keeles Neuhausen, vene keeles Нейгаузен) varemed asuvad Vana-Vastseliina külas Võru vallas Võru maakonnas, umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist.

Tartu piiskopkonna piirikindlus rajati strateegiliselt tähtsasse kohta Piusa jõe kõrgel kaldal, kus Meeksi oja Piusasse suubub, ning oli seega piiratud kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses seda vallikraav.

Tänapäeval tegutsevad linnuse juures kohvik-suveniiripood ja külastuskeskus endise Piiri kõrtsi hoones, mille muuseum tutvustab nii linnust ja keskaega laiemalt kui ka kohalikku hilisemat ajalugu. Muuseumis korraldatakse kunsti- ja käsitöönäitusi. Kohvikut, külastuskeskust, kabelit, matkaradu jms haldab Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutus. Linnusevaremetes on toimunud kontserte.

Linnusest avastati 1841. aastal esimene teadaolev esimene valge toonekure pesa Eestis, sellega on linnus läinud ka ornitoloogia ajalukku.^[1]

Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlustusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342.^[2] Siis pühitseti linnus neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste Novõi gorodok ('uus linnus').

Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237. aastal Mõõgavendade ordu järeltulijana loodud Saksa ordu Liivimaa haru oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.

Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.

Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379. aastal on linnust nimetatud "kõige kindlustatumaks linnuseks kogu isamaal". Ilmselt selleks ajaks oli endise tornlinnuse külge rajatud kolme tiivaga peahoone, mille keskel oli nelinurkne siseõu. Pealinnust ümbritses eeslinnus, mida piiras välismüür. 15. sajandi lõpul ehitati ainulaadse dekooriga kirdetorn – sellel on kujutatud ladina riste – ja 16. sajandi alguses danskrilaadne põhjatorn. Kagunurk sai suurtükkide jaoks mõeldud ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Nüüd süvendati ja laiendati linnuse ees olevat vallikraavi, kust välja kaevatud pinnasega tõsteti maapinda ränini säilinud lõunamüüri ees. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega väline eesmüür ehk zwinger. Looduslikult kõige vähem kaitstud lõunaküljel olid kaitset parandava zwingeri küljes kagutorni ees veel suurtükkidele mõeldud maal lisatorn.Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivimaa sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.

Asendikaart

Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina. Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 30. jaanuaril 1354. ^[3] Linnusest lääne poole Piusa jõe kääru sisse tekkis juba 14. sajandil alev. Linnuse vallikraavi ees, kraavi ja Piiri kõrtsi vahelisel alal oli 16.-17. sajandil kalmistu.

Liivi sõda algas linnusele õnnetult, milles linnust süüdistada ei saa. Nimelt olid suured kahtlused Tartu piiskopi Hermanus II kokkumängu kohta venelastega. Liivimaa sõja alguses tegutses Vastseliinas piiskopi saadik ja tõlk Christoffer Lustfer, kes pettemanöövriga tahtis linnust venelaste kätte mängida. Sellest saadi teada ja Lustfer vangistati. Ordu pealinnuses Võnnus tunnistas ta pärast piinamist Tartu piiskopi vastu ja poos ennast vangikongis üles.

Nähes, et kavalus ei aita, otsustasid venelased vürst Pjotr Šuiski juhtimisel linnuse jõuga võtta. Selleks ajaks olid ka kaitsjad ettevalmistusi teinud. Ordumeister saatis lisajõude ja linnuse ülemaks sai Jorgen Uxkel (Jürgen Uexküll). Esimene tugev rünnak toimus 15. juunil 1558 ja lõppes venelastele edutult. Sellest nende hoog aga ei raugenud ja venelased tulid seitsme leeriga linnuse alla, lastes mõned lasud müüri pihta, nii et müüritis mõningal määral alla varises. Sulased ja kodanikud astusid Jorgen Uxkeli juurde ja nõudsid, et ta linnuse loovutaks, muidu poovad nad ta müüri peale üles. Seetõttu pidi ta linnuse 1. juulil loovutama^[4]. Jorgen Uxkel lahkus koos sugulastega linnusest ja nad riisuti enamuses paljaks. Seejärel tapsid venelased kõik talupojad. Ka väikesed lapsed raiusid nad pooleks ja jätsid sinnapaika. Võimalik, et just selle veretöö tulemusi kajastab 2018. aastal palverändurite maja ehitustöödele eelnenud kaevamist käigus avastatud ühishaud kuue maetuga, kellest viie luudel oli kokku 39 terariista löögijälge. Põgenejaid oli raiutud mõõga või kirvega ülalt, ilmselt hobuse seljast. Kokku leiti nendel kaevamistel kuus ühishauda, kuid teistesse maetute luudel vägivalla märke ei olnud. Tõenäoliselt on tegemist katkuohvritega.

Vastseliina linnus jäi venelaste kätte aastani 1582, seega peaaegu sõja lõpuni. Liivimaa sõja alguses likvideeriti Tartu piiskopkond ja 1562. aastal ka Liivi ordu, kes andis oma valdused üle Poolale. Jam Zapolski vaherahuga, mis sõlmiti 1582. aastal Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel, läks Vastseliina Rzeczpospolitale. 24 aasta pikkusele venelaste valitsemisele järgnes 43 aasta pikkune Poola võimuperiood.

1620. aastal alanud võitlus Poola ja Rootsi vahel Liivimaa pärast olid 1625. aastaks olukorra sedavõrd Rootsi kasuks pööranud, et Vastseliina saadi kätte ilma suuremate purustusteta. Alles aasta enne Vene-Rootsi sõda 1656–1658 algasid linnusel uued kindlustustööd, mille iseloomu ja mahtu ei teata. Samas sõjas sai linnus ühepäevases piiramises 21. juulil 1656 rängalt kannatada ja alistus veelkord venelastele. 1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks. Rootsi aja lõpul toimis ajale jalgu jäänud ja lagunenud linnus piiriäärse sõjalise tugipunktina, kus oli väike garnison. Siiski on linnuse välismüüri kindlustamiseks Rootsi aja lõpul tehtud väiksemaid mullatöid. Välimist eeslinnust lõunamüüri ees on 17. sajandil kasutatud kauplemiskohana – sellest annavad tunnistust 2005. aasta arheoloogilistel kaevamistel sealt leitud rohked Rootsi ja Vene mündid. Põhjasõda muutis Vastseliina linnukse varemeteks. Kätte oli jõudnud suurtükkide ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid väljavaated.

Linnuse peatorni müüride leidmiseks õhkimisrusude alt võttis 1888. aastal varemetes kaevamised ette Tartu ülikooli arhitekt Reinhold Guleke, kuid nende tööde kohta puudub üksikasjalikum ülevaade. 2005. ja 2006. aastal korraldas varemetes arheoloogilisi kaevamisi Tartu ülikooli arheoloog Heiki Valk, et teha kindlaks, kas neemikul on enne kivilinnust olnud eestlaste muinaslinnus. Märke kivilinnuse eelse asustuse kohta ei leitud. 2015. aastal teostasid seoses lnnuse rekonstrueerimise kavadega peatorni asukohas prooviuuringuid Aivar Kriiska ja Jekaterina Lissitsina, et välja selgitada taas rusude alla mattunud müüride säilivus. 2017. aastal juhendas Martin Malve palverändurite maja ehitusplatsil 16.–17. sajandi kalmistu päästekaevamisi, mille käigus leiti 144 luustikku. Aasta hiljem tegi varemetealal valgustustrasside ja kõnniteede rajamisel arheoloogilist järelevalvet Peeter Piirits.

Varemete turundamise ja külastuskeskuse ehitamise projekti raames tähistati linnuse peatornis olnud kabelikoht. Varemetekünka tipp tasandati ning sinna paigaldati suur rist, istepingid ja vaimuliku muusikaga heliinstallatsioon.

Eesti linnuste loend
Ordulinnus
Vastseliina linnuselään

[1]
Peeter Järvelaid (8. juuni 2018). "Eesti esimene toonekurepaar tegi pesa Võrumaa lossivaremetele". Lõuna-Eesti Postimees. Vaadatud 7. september 2022.
[2]
Bartholomäus Hoeneke, Sulev Vahtre, Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 73.
[3]
Artur Motzki. "Livonica aus dem Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9)." – Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. Tõlkinud Maarja Kaplinski, avaldatud Katoliku blogis 28. jaanuaril 2021.
[4]
Johann Renner. Liivimaa kroonika 1556-1561, lk 45-46

Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk. 46–47.
Alttoa, Kaur (1978). Vastseliina piiskopilinnus. - Töid kunstiteaduse ja kriitika alalt, 1. Tallinn, 284-305.
Valk, Heiki (2006). Excavations in the Late Iron Age and medieval Centres of Võrumaa: Tilleoru, Kirumpää and Vastseliina. – Arheoloogilised välitööd Eestis. Archaeological Fieldwork in Estonia 2005. Tallinn, 127–140.
Valk, Heiki (2007). Excavations in the ruins of Vastseliina Castle and on the hillforts of Urvaste and Hinniala. – Arheoloogilised välitööd Eestis. Archaeological Fieldwork in Estonia 2006. Tallinn, 49–67.
Alttoa, Kaur, Valk, Heiki (2009). Vastseliina piiskopilinnus. – Setomaa, 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 452–454.
Lissitsina, Jekaterina, Alttoa, Kaur, Malve, Martin, Ervin, Alo, Plado, Jüri, Kriiska, Aivar (2016). Archaeologial research in Vastseliina. – Arheoloogilised välitööd Eestis. Archaeological Fieldwork in Estonia 2015, 87–198.
Malve. Martin (2017). Varauusaegne ühishaud Vana-Vastseliina alevikalmistult. Tutulus 2017, 4–6.
Malve, Martin, Liblik, Mari-Anne, Juus, Taisi (2018). Rescue excavations at the Vastseliina borough cemetery and the 16th–17th-century war-related mass grave. – Arheoloogilised välitööd Eestis. Archaeological Fieldwork in Estonia 2017, 117–132.